Religioossus kaitseb noori ainete kuritarvitamise, õigusrikkumiste ja vaimse tervise probleemide eest. Seda väidavad enam kui 270 uuringut, mitu metaanalüüsi ja suured pikaajalised kohortuuringud. Communities That Care raamistikus, mille alusel Euroopa kogukonnad tõenduspõhist ennetustööd suunavad, esineb religioossus kaitseteguri, spirituaalsus aga üldse mitte. Kas tõendid on aga nii üheselt selged, nagu esmapilgul paistab? Ja mida need tähendavad ennetuspraktikale ühiskondades, mis on üha ilmalikumad ja samal ajal usuliselt üha mitmekesisemad?
Lähemal vaatlusel selgub, et uurimiskirjandus on küll muljetavaldava ulatusega, kuid keerulisem, kui pealkirjad lubavad: mõisted on hägused, mõõtmisega on probleeme ja on pimealasid, millel on praktikale tegelikud tagajärjed.
Tõendid: tugevad, kuid mitte lihtsad
Metaanalüütilisi tõendeid on palju. Kelly jt (2015) sünteesisid 62 uuringut, milles osales kokku 193 656 inimest, ning leidsid järjekindlaid pöördseoseid religioossuse ning ainete tarvitamise, illegaalsete uimastite tarvitamise ja õigusrikkumiste vahel. Yeung jt (2009) kinnitasid metaanalüüsis kaitsvat mõju kõigi ainetüüpide puhul (Zr = −0,16, väike, kuid statistiliselt tähenduslik efekt). Russell jt (2020) kordasid seda tulemust spetsiaalselt alkoholitarvitamise kohta (Z = −0,21). Yonker jt (2012) esitasid 75 uuringu ja 66 273 noore metaanalüüsis efekti suurused r = −0,17 riskikäitumise ja r = −0,11 depressiooni puhul; r = −0,17 tähendab, et religioossus selgitab ligikaudu 3% riskikäitumise erinevustest, mis on statistiliselt tõendatav ja tagasihoidlik. Vaimse tervise osas leidsid Aggarwal jt (2023) 25 kvaliteetse pikaajalise uuringu süstemaatilises ülevaates koos metaanalüüsiga, et spirituaalne heaolu kaitseb depressiooni eest (r = −0,153), ehkki see konkreetne tulemus toetub kahele uuringule.
Ka üksikud pikaajalised uuringud annavad sama pildi. Chen ja VanderWeele (2018) leidsid uuringus Growing Up Today Study (N = 5681–7458, olenevalt tulemusnäitajast), et korrapärane usuteenistustel käimine kaitses prospektiivselt uimastite tarvitamise eest ja võib-olla ka suitsetamise alustamise eest. Petts (2009) jälgis andmestikus NLSY79 kümne aasta jooksul 2472 noort ning näitas, et püsiv osalemine usuelus oli seotud väiksema õigusrikkumiste määraga. Kim-Spoon jt (2012) näitasid, et lapse ja vanema suhte kvaliteet reguleerib, kas religioossuse põlvkondadevaheline edasikandumine on seotud noorukite väiksema psühholoogilise stressi sümptomite hulgaga: vanemate religioossus tuleb noortele kasuks ainult siis, kui lapse ja vanema side on hea.
Nii palju tulemuste tugevusest. Kolm komplikatsiooni väärivad eraldi tähelepanu.
1. komplikatsioon: religioossus ja spirituaalsus ei ole üks ja seesama
Uurimiskirjanduses käsitletakse religiooni ja spirituaalsust sageli sünonüümidena või liidetakse need kokku tähisega „R/S“, mis hägustab mõistelisi erinevusi. Pargament (1999) määratles spirituaalsust kui pühaduse otsingut ja nägi selles religiooni tuuma, mitte selle vastandit. Ta hoiatas sõnaselgelt levinud kalduvuse eest kitsendada religioon institutsionaalseks ja idealiseerida spirituaalsus puhtalt individuaalsena. Zinnbauer jt (1997) näitasid empiiriliselt, et 74% vastajatest pidas end nii spirituaalseks kui ka religioosseks; levinud vastandus „spirituaalne, kuid mitte religioosne“ kirjeldab vaid vähemust. Hill jt (2000) hoiatasid, et spirituaalsusega ei tohiks seostada positiivseid ja religiooniga negatiivseid tähendusi.
Empiiriline eristamine annab õpetlikke tulemusi. Good ja Willoughby (2014) uurisid neid kahte konstruktsiooni eraldi Kanada noorukite pikaajalises uuringus. Nende keskne tulemus: institutsionaalne religioossus – usuteenistustel käimine, organiseeritud usutegevus – oli spetsiifiliselt ja püsivalt seotud väiksema ainete tarvitamisega nii prospektiivselt kui ka samaaegselt. Isiklik spirituaalsus – transtsendentsuse kogemused, spirituaalsed uskumused – oli laiemalt seotud üldise heaoluga, kuid ei ennustanud ainete tarvitamise muutumist aja jooksul. Vitorino jt (2018) leidsid Brasiilia valimis, et kõrge spirituaalsuse ja madala religioossusega rühm teatas küll kõrgemast elukvaliteedist, kuid ka märkimisväärselt suuremast ärevusest, võib-olla seetõttu, et spirituaalne otsing ilma usukogukonna sotsiaalse toetusstruktuurita võib tekitada eksistentsiaalset ebakindlust.
Järeldus: institutsionaalne religioossus ja isiklik spirituaalsus toimivad erinevate mehhanismide kaudu. Esimene toimib peamiselt sotsiaalse integratsiooni, käitumisnormide ja prosotsiaalsete võrgustike kaudu, teine tähenduse loomise, stressiga toimetuleku ja identiteeditöö kaudu. Kes need kaks kokku sulatab, ei suuda tuvastada toimivaid mehhanisme.
2. komplikatsioon: mõõtmisprobleemid ja tautoloogiad
Koenig (2008) tõi esile põhimõttelise metodoloogilise probleemi. Paljud laialt kasutatavad spirituaalsuse mõõtevahendid sisaldavad väiteid, mis juba ise mõõdavad vaimset tervist, näiteks „tunnen sisemist rahu“ või „minu elul on mõte“. Kui selliseid skaalasid korreleerida heaoluga, tekivad tautoloogilised tulemused: seos, mis on olemas ainult seetõttu, et sama asja on mõõdetud kaks korda.
Filosoof Thomas Metzinger (2024) on spirituaalsuse mõiste ebamäärasust kritiseerinud teisest küljest. Tema väitel jääb see, mida populaarses arutelus „spirituaalsuseks“ nimetatakse, sageli mõistena ebaselgeks. Metzingeri arvates on kontemplatiivsed praktikad, näiteks meditatsioon, iseseisev epistemiline praktika – teadliku tunnetamise vorm, mis toimib religioossetest uskumussüsteemidest sõltumatult, kuid mida just seetõttu ei saa taandada stressi vähendamisele ega enesekontrollile. Ennetusuuringute jaoks teravdatult kõlab kriitika nii: valdkond aetakse vahel segi kandja (religioon, spirituaalsus) ja toimeaine (selle taga olevad konkreetsed psühhosotsiaalsed mehhanismid).
See vastuväide ei ole usukogemuse tagasilükkamine. Kuid see sunnib selgust looma: kui ennetusuuringud räägivad „spirituaalsusest kui kaitsetegurist“, peavad nad veenduma, et nad ei mõõda lihtsalt vaimse tervise probleemide puudumist ja ei nimeta seda nende põhjuseks.
3. komplikatsioon: kellele kaitsetegur toimib ja kellele mitte?
Üks tõendite hulgast leid väärib erilist tähelepanu, sest see näitab oletatavasti universaalsete kaitsetegurite piire. Rostosky jt (2007) kasutasid üleriigiliselt esinduslikku andmestikku Add Health ja jälgisid noorukeid kuue aasta jooksul täiskasvanuikka. Nende tulemus: iga täiendav religioossuse ühik vähendas liigjoomise šanssi 9%, kanepi tarvitamise šanssi 20% ja suitsetamise šanssi 13% (šansside suhted 0,91, 0,80 ja 0,87) – kuid ainult heteroseksuaalsete noorte seas. Seksuaalvähemuste seas kadus kaitsev mõju täielikult. Autorid tõlgendasid seda märgina, et noorte puhul, kes kohtavad usukogukondades tõrjumist või stigmat, ei ole nende kogukondade kaitsev mõju mitte ainult puudu, vaid võib pöörduda vastupidiseks.
Leid rõhutab, et kaitsetegurid ei ole kontekstist sõltumatud omadused. Nad toimivad sotsiaalsetes suhetes ning kui need suhted iseloomustavad tõrjumine või põlgus, võib kaitsetegur muutuda riskiteguriks. Ennetusprogrammide jaoks, mis tahavad religioossust ressursina kasutada, on see läbirääkimatu reservatsioon.
Religioossus CTC mudelis: olemas, kuid marginaalne
Communities That Care süsteem kaardistab religioossust oma noorteuuringus kaitsetegurina kaaslaste ja üksikisiku valdkonnas, mida mõõdetakse peamiselt usuteenistustel osalemise sageduse kaudu. Spirituaalsust eraldi konstruktsioonina ei mõõdeta. Ja religioossuse positsioon on perifeerne: kui Feinberg jt (2007) CTC skaalad koondasid, tuvastasid nad seitse kuni kaheksa empiiriliselt sidusat tegurite klastrit ning religioossus ei sobinud ühtegi neist. Kim jt (2015) uurisid uuringus viisteist CTC süsteemi käsitletavat ; religioossus nende hulgas ei olnud.
Ennetusuurija Andreas Beelmann on korduvalt rõhutanud, et ennetusuuringud peavad keskenduma teguritele, mida sekkumised saavad muuta (Beelmann, 2022). Sellest vaatevinklist on religioon ja spirituaalsus ebamugavad sihtmärgid: kooliennetuse programmid ei saa ega tohigi noori religioossemaks muuta. Beelmann on oma radikaliseerumise sotsiaal-arengulises mudelis ka dokumenteerinud, et usuline identiteet ei ole ainult kaitsev, vaid võib teatud tingimustel muutuda riskiteguriks – rühmadevahelise eelarvamuse, eraldumise ja äärmuslikul juhul radikaliseerumise puhul (Beelmann, 2022). Kaitsetegur, mis muutub kontekstist olenevalt riskiteguriks, nõuab diferentseeritumat käsitlust kui üks skaala noorteküsimustikus.
Lõhe ületamine: mehhanismid, mitte pakett
Kuidas neid pingeid lahendada? Mitte kas-või-ga: mitte kaitsetegurite narratiivi kriitikavabalt omaks võttes ega usuliste ressursside tervikuna tagasi lükates, vaid vaatepunkti nihutades: eemale pakettidest „religioon“ ja „spirituaalsus“ ning nende aluseks olevate mehhanismide poole.
Uuringud on need mehhanismid tuvastanud: enesekontroll ja impulsikontroll; sotsiaalne integratsioon prosotsiaalsetes kogukondades; sisemisestatud moraalne orientatsioon (mis on CTC mudelis juba hõlmatud kui „usk moraalikorda“); põlvkondadevaheline usuline sotsialiseerumine perekonnas (Regnerus, 2003; Petts, 2009) ning lapse ja vanema suhte kvaliteet kui tingimus, mis reguleerib usuliste väärtuste edasikandumist (Kim-Spoon jt, 2012). Kõiki neid mehhanisme võib leida usulistes või spirituaalsetes kontekstides, kuid ükski neist ei pea sinna kuuluma. Noor, kes leiab koguduses sotsiaalse kuuluvuse, selged käitumisnormid ja täiskasvanud eeskujud, saab kasu samadest kaitseprotsessidest nagu noor spordiklubis, hästi juhitud noorterühmas või ilmalikus teadvelolekuprogrammis.
Suure osa Euroopa jaoks on see väga oluline. Hodapp ja Zwingmann (2018) leidsid saksakeelsetest riikidest pärit uuringute esimeses metaanalüüsis – 67 uuringut, 119 575 osalejat –, et religioossuse või spirituaalsuse ja vaimse tervise vaheline kaalutud keskmine korrelatsioon on vaid r = 0,03, mis tähendab praktiliselt nulli ning on madalam kui Ameerika Ühendriikide näitajad. See ei ole nende ühiskondade puudujääk. See viitab sellele, et sekulariseerunud ühiskonnas pakuvad kaitsemehhanisme teised struktuurid: klubid ja ühendused, heaoluriik, pikapäevakool.
Tagajärjed ennetuspraktikale
Mis sellest kõigest kogukonna ennetustöö jaoks järeldub?
Esiteks: rahvusvahelised tõendid religiooni ja spirituaalsuse kaitsva mõju kohta on reaalsed ja korratud. Nende eiramine oleks sama vale kui nende ülekindralisamine. CTC-ga töötavate kogukondade jaoks tähendab see, et usukogukonnad on potentsiaalsed partnerid – mitte sekkumiste pakkujatena, vaid kohtadena, kus kaitseprotsessid võivad juba käimas olla.
Teiseks: „religioossuse“ mõõtmine CTC noorteuuringus usuteenistustel käimise järgi on jäme. See ei hõlma ei usu isiklikku tähendust ega organiseeritud religioonist väljapoole jäävaid spirituaalseid orientatsioone. Diferentseeritum mõõt, mis kajastaks Euroopa üha mitmekesisemat usumaastikku, oleks soovitav, koos kultuuritundlike mõõtevahenditega, mis arvestavad tautoloogiaprobleemiga.
Kolmandaks: religioossete kaitsetegurite mis tahes kasutamine ennetustöös peab arvestama, kellele see toimib ja kellele mitte. Leid, et religioossusel ei ole mitteheteroseksuaalsete noorte puhul kaitsvat mõju ja see võib kahjustada, ei ole joonealune märkus; see on universaalsuse eelduse proovikivi.
Ja neljandaks, põhimõttelisemalt: ennetusteadus ei tohiks vaielda selle üle, kas religioon on „hea“ või „halb“. Viljakam küsimus on, milliseid psühhosotsiaalseid mehhanisme usulised ja spirituaalsed kontekstid aktiveerivad ning kuidas muuta need mehhanismid kättesaadavaks noortele, kellel puudub usutaust, kes kogevad usukogukondi tõrjuvana või kes kasvavad ühiskonnas, kus institutsionaalne religioon ei etenda enamuse jaoks enam keskset rolli.
Kirjandus
Aggarwal, R., Salazar, M. J., Gómez, Y. I. P., Trujillo, G. L., García, D. M. C., & Patel, V. (2023). Religiosity and spirituality in the prevention and management of depression and anxiety in young people: A systematic review and meta-analysis. BMC Psychiatry, 23(1), Article 724. https://doi.org/10.1186/s12888-023-05091-2
Beelmann, A. (2022). A social-developmental model of radicalization: A systematic integration of existing theories and empirical research. International Journal of Conflict and Violence, 16, 1–18. https://doi.org/10.4119/ijcv-3778
Chen, Y., & VanderWeele, T. J. (2018). Associations of religious upbringing with subsequent health and well-being from adolescence to young adulthood: An outcome-wide analysis. American Journal of Epidemiology, 187(11), 2355–2364. https://doi.org/10.1093/aje/kwy142
Feinberg, M. E., Ridenour, T. A., & Greenberg, M. T. (2007). Aggregating indices of risk and protection for adolescent behavior problems: The Communities That Care Youth Survey. Journal of Adolescent Health, 40(6), 506–513. https://doi.org/10.1016/j.jadohealth.2006.09.002
Good, M., & Willoughby, T. (2014). Institutional and personal spirituality/religiosity and psychosocial adjustment in adolescence: Concurrent and longitudinal associations. Journal of Youth and Adolescence, 43(5), 757–774. https://doi.org/10.1007/s10964-013-9989-2
Hill, P. C., Pargament, K. I., Hood, R. W., McCullough, M. E., Swyers, J. P., Larson, D. B., & Zinnbauer, B. J. (2000). Conceptualizing religion and spirituality: Points of commonality, points of departure. Journal for the Theory of Social Behaviour, 30(1), 51–77. https://doi.org/10.1111/1468-5914.00119
Hodapp, B., & Zwingmann, C. (2018). Religiosität/Spiritualität und psychische Gesundheit: Zentrale Ergebnisse einer Metaanalyse über Studien aus dem deutschsprachigen Raum. Spiritual Care, 8(1), 7–21. https://doi.org/10.1515/spircare-2017-0019
Kelly, P. E., Polanin, J. R., Jang, S. J., & Johnson, B. R. (2015). Religion, delinquency, and drug use: A meta-analysis. Criminal Justice Review, 40(4), 505–523. https://doi.org/10.1177/0734016815605151
Kim, B. K. E., Gloppen, K. M., Rhew, I. C., Oesterle, S., & Hawkins, J. D. (2015). Effects of the Communities That Care prevention system on youth reports of protective factors. Prevention Science, 16(5), 652–662. https://doi.org/10.1007/s11121-014-0524-9
Kim-Spoon, J., Longo, G. S., & McCullough, M. E. (2012). Parent-adolescent relationship quality as a moderator for the influences of parents’ religiousness on adolescents’ religiousness and adjustment. Journal of Youth and Adolescence, 41(12), 1576–1587. https://doi.org/10.1007/s10964-012-9796-1
Koenig, H. G. (2008). Concerns about measuring “spirituality” in research. The Journal of Nervous and Mental Disease, 196(5), 349–355. https://doi.org/10.1097/NMD.0b013e31816ff796
Metzinger, T. (2024). Der Elefant und die Blinden: Auf dem Weg zu einer Kultur der Bewusstheit. Berlin Verlag. (English edition: The Elephant and the Blind: The Experience of Pure Consciousness, MIT Press, 2024.)
Pargament, K. I. (1999). The psychology of religion and spirituality? Yes and no. International Journal for the Psychology of Religion, 9(1), 3–16. https://doi.org/10.1207/s15327582ijpr0901_2
Petts, R. J. (2009). Family and religious characteristics’ influence on delinquency trajectories from adolescence to young adulthood. American Sociological Review, 74(3), 465–483. https://doi.org/10.1177/000312240907400307
Regnerus, M. D. (2003). Linked lives, faith, and behavior: Intergenerational religious influence on adolescent delinquency. Journal for the Scientific Study of Religion, 42(2), 189–203. https://doi.org/10.1111/1468-5906.00172
Rostosky, S. S., Danner, F., & Riggle, E. D. B. (2007). Is religiosity a protective factor against substance use in young adulthood? Only if you’re straight! Journal of Adolescent Health, 40(5), 440–447. https://doi.org/10.1016/j.jadohealth.2006.11.144
Russell, B. S., Gordon, A. J., & Luk, J. W. (2020). Assessing the relationship between youth religiosity and their alcohol use: A meta-analysis from 2008 to 2018. Addictive Behaviors, 106, Article 106361. https://doi.org/10.1016/j.addbeh.2020.106361
Vitorino, L. M., Lucchetti, G., Leão, F. C., Vallada, H., & Peres, M. F. P. (2018). The association between spirituality and religiousness and mental health. Scientific Reports, 8(1), Article 17233. https://doi.org/10.1038/s41598-018-35380-w
Yeung, J. W. K., Chan, Y.-C., & Lee, B. L. K. (2009). Youth religiosity and substance use: A meta-analysis from 1995 to 2007. Psychological Reports, 105(1), 255–266. https://doi.org/10.2466/PR0.105.1.255-266
Yonker, J. E., Schnabelrauch, C. A., & DeHaan, L. G. (2012). The relationship between spirituality and religiosity on psychological outcomes in adolescents and emerging adults: A meta-analytic review. Journal of Adolescence, 35(2), 299–314. https://doi.org/10.1016/j.adolescence.2011.08.010
Zinnbauer, B. J., Pargament, K. I., Cole, B., Rye, M. S., Butter, E. M., Belavich, T. G., Hipp, K. M., Scott, A. B., & Kadar, J. L. (1997). Religion and spirituality: Unfuzzying the fuzzy. Journal for the Scientific Study of Religion, 36(4), 549–564. https://doi.org/10.2307/1387689