Kokkuvõte: Käitumuslikku tervist ohustavate riskide vähendamiseks on vaja laia valikut ennetus- ja raviteenuseid, mida osutavad spetsialistid, kes „asuvad“ erinevates kogukondlikes teenuseosutajate siilodes. Õiguskaitse on oluline siil, mida ei ole seni tihedalt seostatud ennetusega, eriti tõenduspõhiste ennetusprogrammide ja -praktikatega. Ometi on kogukondades selgelt määratletud ennetusrollid, mida õiguskaitse saab täita, et toetada ja täiendada käimasolevat ennetustööd. Need rollid, mida politseiteadus on põhjendanud, on tihedalt seotud õiguskaitse üldise rolliga kogukondades, keda ametnikud teenindavad. Käesolevas töös käsitleme neid rolle ja juhiseid ning teeme soovitusi õiguskaitseametnike koolituse ja toimimise kohta ennetuse raamistikus.
Mõisted
„Õiguskaitse“ ja „ennetuse“ mõistete ning nende valdkondade aluseks olevate teaduste määratlemisest alustamine aitab tuvastada kattuvaid mõisteid, mida on oluline uurida, et leida praktikavaldkonnad, kus nende kahe valdkonna spetsialistidel on võimalus ühise eesmärgi nimel koos töötada.
Õiguskaitsel on palju määratlusi. Kasutame Bureau of Justice'i väljatöötatud määratlust, mille järgi õiguskaitse on: „The generic name for the activities of the agencies responsible for maintaining public order and enforcing the law, particularly the activities of prevention, detection, and investigation of crime and the apprehension of criminals.“1 Ka ennetusel on palju määratlusi. Selles töös kasutatav lähtub epidemioloogiast, mis on rahvatervise metoodiline alus. Ennetus hõlmab tegevusi, millega kõrvaldatakse või vähendatakse haigust ja puuet enne, kui need avalduvad.
Nii õiguskaitse kui ka ennetuse praktikad tuginevad teadusele. Politseiteaduse eesmärk on kuritegusid ennetada, avastada ja uurida, et tabada ja kinni pidada isikuid, rühmi ja organisatsioone, keda kahtlustatakse seaduse rikkumises. Politseiteadus on mitmeharuline ja hõlmab: kriminoloogiat, kohtuekspertiisi, psühhiaatriat, psühholoogiat, õigusteadust, kogukonnapolitseid, kriminaalõigust, vanglahaldust ja karistusteadust.2
Ennetusteaduse järgi käsitleb ennetus käitumist mõjutavaid tegureid, mis kaitsevad või ohustavad üksikisikute, perede ja kogukondade sotsiaalset, emotsionaalset ja kehalist tervist, täpsustades protsesse, mille kaudu need tegurid toimivad, ning määrates kindlaks tulemuslikud strateegiad riski vähendamiseks ning kehalise, vaimse ja sotsiaalse tervise edendamiseks. Ka ennetusteadus on mitmeharuline ja hõlmab: rahvatervist, sotsioloogiat, psühholoogiat ja sotsiaalpsühholoogiat, terviskäitumist, meditsiini, biostatistikat ja neurobioloogilisi teadusi.3
Mõlemad valdkonnad on võtnud omaks range metoodiliste standardite rakendamise, et tagada nende toetatavate praktikate „tõenduspõhisus“4 ning seeläbi nii tulemuslikkus kui ka kasulikkus. Ennetuses ja eriti uimastitarvitamise ennetuses on toimunud üleminek terminilt „uuringupõhine“5 terminile „tõenduspõhine“, nagu näha Pentzi 2003. aasta ja Rohrbachi jt 2005. aasta väljaannetes,6 ning 2007. aastal asutas Substance Abuse and Mental Health Services Administration (SAMHSA) tõenduspõhiste programmide ja praktikate riikliku registri (National Registry of Evidence-Based Programs and Practices, NREPP). Tõenduspõhise ennetuse mõistet tugevdati rahvusvaheliselt 2013. aastal, kui ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Büroo avaldas uimastitarvitamise ennetamise rahvusvahelised standardid (International Standards for Drug Use Prevention). „Tõenduspõhise politseitöö“ mõiste võttis kasutusele Lawrence W. Sherman 1998. aastal.7 Praegu tegutseb organisatsioon American Society for Evidence-Based Policing, mis on pühendunud sellistele strateegiatele suunatud uuringute ja hindamise toetamisele, mille eesmärk on ennetada ebaseaduslikku käitumist, ning nende uuringute leidude tõlkimisele õiguskaitseametnikele kättesaadavasse vormi.
Politseiteadus aitab vastata selliste küsimuste, nagu järgmised, kohta:
- Milliseid kuritegusid pannakse toime?
- Kuidas on kuritegevuse hulk antud piirkonnas aja jooksul muutunud?
- Mida me teame inimestest, kes neid kuritegusid toime panevad?
- Kus kuritegusid toime pannakse?
- Kuidas kuriteod kogukonda mõjutavad? ning
- Milline on parim strateegia teatud kuritegude ennetamiseks ja/või neile reageerimiseks selles jurisdiktsioonis?
Ennetusteadus annab teadmisi sellistel teemadel nagu:
- Keda mingi huvipakkuv käitumine mõjutab ja millised on mõjutatud elanikkonna tunnused (nt sugu, vanus, rass/etniline päritolu ja geograafiline asukoht)?
- Kes on haavatav ja mis teeb ta haavatavaks?
- Millised on selle käitumise tagajärjed aja jooksul? ning
- Kuidas saab tulemuslikult sekkuda üksikisikute või nende füüsilisse või sotsiaalsesse keskkonda, et vähendada selle käitumise alustamise või jätkamise riski?
Allpool joonisel 1 on näidatud, et õiguskaitse ja ennetus on omavahel seotud, kuivõrd neil on ühine huvi avaliku turvalisuse hoidmise ja edendamise ning tervist ohustavate käitumisriskide vähendamise vastu.
Haavatavus riskikäitumise suhtes
Pikiuuringute analüüsid, kus lapsi ja noorukeid on jälgitud noorte täiskasvanuikka,8 on andnud tõendeid protsesside ja tegurite kohta, mis suurendavad laste ja noorukite haavatavust uimastite tarvitamise ja muu negatiivse käitumise suhtes. Need protsessid hõlmavad isiku ning tema vahetu (mikro-) ja ühiskondliku (makro-) tasandi keskkonna vastastikmõju (vt joonis 2).9
Seetõttu saaks õiguskaitse kasu osalemisest ennetusprogrammides, eriti nendes, mis keskenduvad lastele ja noorukitele. Samal ajal kui ennetusspetsialistid viivad ellu tõenduspõhiseid ennetusprogramme, mille eesmärk on aidata sotsialiseerumise vahendajatel, nagu vanemad ja õpetajad, parandada suhtlemist noortega, kelle eest nad vastutavad, võiksid õiguskaitsespetsialistid keskenduda tõenduspõhiste poliitikate jõustamisele, näiteks psühhoaktiivsete ainete kättesaadavuse ja ligipääsetavuse vähendamisele, aidata luua turvalisi ja toetavaid elupiirkondi ja kogukondi ning tugevdada kogukonna norme, mis on suunatud riskikäitumise vastu. See koostöö ei ole uus mõte. Shepherd ja Sumner, van Dijk jt ning Krupanski jt pakkusid välja sarnaseid kontseptsioone õiguskaitse ja rahvatervise ristumiskoha kohta.10
Ristumiskohad
Protsesside ja vastastikmõjude mõistmine, mis suurendavad haavatavust kahjuliku käitumise suhtes, osutab punktidele, kus ennetusstrateegiad saavad sekkuda, et muuta negatiivseid arenguteid ning tugevdada ja kinnistada positiivseid (vt joonis 3).11
Peamised ennetussekkumise punktid, mis mõjutavad mikrotasandi keskkondi, on tõenduspõhised vanemlike oskuste ja pere juhtimise programmid. Koolid on teine suur ennetustöö tähelepanukeskus, eriti seoses töötajate koolitamisega, et muuta nende koolide sotsiaalset keskkonda. Näiteks Good Behavior Game koolitab algklasside õpetajaid tutvustama lastele nende rolli õpilastena ning Positive Behavioral Interventions and Supports tugevdab positiivset koolisidusust kogu koolikogemuse vältel. Lisaks aitavad ennetusõppekavad, nagu Life Skills Training ja Positive Action, õpilastel arendada oskusi, mida on vaja mõistlike otsuste tegemiseks, mis toetavad tervislikku käitumist.
Õiguskaitseametnike ennetusrolli koolides on viimase kolme aastakümne jooksul palju arutatud, ajendatuna D.A.R.E. America pakutud programmide hindamistest.12 Need hindamised, aga ka kasvav negatiivne suhtumine õiguskaitsesse kogu Ameerikas13 on suurendanud raskusi õiguskaitse poole pöördumisel ja selle kaasamisel kooli keskkonna ennetustöösse. Lisaks, samal ajal kui ennetusspetsialistid käsitlevad käitumisprobleeme ennetavalt, on õiguskaitsespetsialistid kaldunud olema reageerivamad.14 See lähenemine ei sobi hästi kokku ennetuse mõistega ega, ülalnimetatud käitumuslike sekkumiste puhul, õpilaste kaasamise tähtsuse ja sobivate õppestrateegiate rakendamise tunnustamisega õppimiskogemuse tugevdamiseks (nt põhikooli õpilaste kaasamine rollimängudesse ja vanemate kaasamine positiivsete vanemlike oskuste harjutamisse).
On mitu punkti, kus õiguskaitseametnikud saaksid toetada ennetusspetsialistide tööd koolides, töökohal, kogukonnas ja noorte õigusemõistmise süsteemis. Koolides ja töökohtadel saab õiguskaitse olla ennetuse juhtmeeskonna liige, mis töötab välja poliitikad selle kohta, kuidas asutus reageerib uimastite tarvitamisele ja kuritarvitamisele, olenemata sellest, kas tarvitamine toimub kohapeal või avaldub käitumises, mis mõjutab negatiivselt kooli- või tööalast toimetulekut. See rühm võiks üle vaadata olemasolevad poliitikad, mis käsitlevad uimastite tarvitamisest tulenevaid rikkumisi, ja asutuse reageeringu rikkumisele. Uuringud on näidanud sellise rühma olemasolu väärtust; rühmas peaks olema mitmesuguseid töötajaid ja teisi olulisi sidusrühmi. See rühm tagaks, et poliitikad vastavad teadaolevatele parimatele tavadele, et kogu kooli- või töökogukond on neist teadlik ning et rikkumiste käsitlemiseks ja uimastitarvitamisega seotud käitumise vähendamiseks on kasutusel toetavad, mittekaristavad lähenemised. Tõenduspõhiste ennetusprogrammide olemasolu koolides, näiteks LifeSkills Training15 või Positive Action,16 või töökohtadel, näiteks Team Awareness,17 on andnud positiivseid tulemusi kummaski keskkonnas.
Teine õiguskaitse peamine sekkumispunkt on psühhoaktiivsete ainete, nagu tubakas, alkohol ja kanep, ligipääsetavuse ja kättesaadavuse käsitlemine alaealistele müügi reguleerimise jõustamise kaudu, kasutades operatsioone, kus noorena näivad täiskasvanud püüavad neid aineid osta ning müüjatele, kes ei küsi isikut tõendavat dokumenti, määratakse trahv. Lisaks võib trahve või ettevõtte tegevusloa tühistamise riski kohaldada, kui kohapeal tarvitamist võimaldavate asutuste töötajad müüvad alkoholi purjus klientidele, ning inimestele võib määrata trahvi suitsetamise eest piiratud aladel. Teiste edukate jõustamistegevuste hulka kuuluvad teepealsed kainuskontrollipunktid. Nende jõustamistegevuste mõju saab suurendada, kui neid rakendatakse koos meedia kasutamisega, et tegevuste nähtavust tõsta. Tõenduspõhiste regulatiivsete poliitikate kogum, mis on mitmekülgne ja ulatuslik, võib avaldada uimastitarvitamisele ja sellega seotud probleemidele suuremat mõju kui ükski neist eraldi, eriti kui poliitikaid jõustatakse järjepidevalt.18
Soovitused ennetus- ja õiguskaitsespetsialistide koostöö toetamiseks
Ennetus- ja õiguskaitsespetsialistide koostöö käivitamiseks on kolm valdkonda:
- Koolitus
- Kogukondlikud ennetuse koostöövõrgustikud
- Ennetuspartnerlused
Koolitus
Ennetusteadus on suhteliselt noor valdkond, mis on pälvimas tunnustust pärast aastakümneid kestnud uurimistööd, kus inimarengu ja terviskäitumise teooriaid on rakendatud riskikäitumise määrajate ja etioloogia mõistmiseks. Inimarengu teooriad aitavad selgitada normaalset ja düsfunktsionaalset arengut seoses probleemkäitumisega, näiteks uimastite tarvitamisega.19 Terviskäitumise teooriad on uurinud tervist mõjutavaid käitumise võtmemäärajaid, pöörates erilist tähelepanu käitumisele, mida tulemuslikud ennetussekkumised saavad muuta.20 Need teooriad töötati välja uuringutes, kus jälgiti ja testiti suurt hulka lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid. Lisaks on ajupildistamise paranemisega saanud võimalikuks aju arengut kogu eluea jooksul jälgida. Ajupildistamise abil oleme teada saanud, et noorukite aju ei küpse täielikult enne varast kahekümnendate eluaastate algust, mis võib aidata seletada nende riskantseid otsuseid sellise käitumise osas nagu uimastite tarvitamine.
Lisaks on kognitiivne teooria mõjutanud haridust ja seda, kuidas inimesed õpivad kogu eluea jooksul. Jean Piaget' varane töö 1920. aastatest mõjutab endiselt meie arusaama kognitiivsetest protsessidest.21 Piaget' tähelepanekud tema laste uurimisest viitavad sellele, et lapsed ehitavad oma teadmisi üles ümbritseva maailma vaatlemise ja oma keskkonnas esemetega manipuleerimise kaudu. Nad õpivad nende vaatluste ja „katsete“ kaudu palju iseseisvalt ning nende õpimotivatsioon on sisemine. Kognitiivsed teooriad selle kohta, kuidas lapsed õpivad, on olulised ka tõenduspõhiste ennetussekkumiste ja -poliitikate kavandamisel ja arendamisel.
Teised haridus- ja kognitiivpsühholoogid on andnud olulise panuse meie arusaama sellest, kuidas inimesed õpivad ja kuidas seda teadmist õpetamisel rakendada. Benjamin Bloom22 näiteks tuvastas ja kirjeldas kognitiivsete protsesside hierarhilist järjestust. Tema taksonoomia hõlmab kolme peamist valdkonda: kognitiivset, afektiivset ja psühhomotoorset. Õppimine iga valdkonna kõrgeimal tasemel sõltub sellest, et madalamatel tasemetel on omandatud eeldatavad teadmised ja oskused, nii et iga valdkond tugineb selle all olevatele. See tähendab näiteks, et mõistmine eeldab võimet teavet meeles pidada. Ja mõistmisega kaasneb võime seda teavet sobivas olukorras rakendada ning seejärel analüüsida ja hinnata selle mõjusid. Selline hindamine annab omakorda võimaluse rakendada seda teavet järgmises olukorras.
Iga ennetussekkumise ülesanne on rajada alus lihtsatest teadmiste- ja oskuste elementidest, ehitada sellele alusele aja jooksul üha keerukamaid elemente ning seejärel rakendada õpitut uutes olukordades. Tulemuslik õppimine hõlmab seega kognitiivset ehk vaimset protsessi, mis sisaldab lisaks teadmiste omandamisele ka arusaamist, kriitilise mõtlemise oskusi, teadlikkust ning hoiakute, emotsioonide ja tunnete kasvu ning võimet käsitseda füüsiliselt tööriistu ja vahendeid. Lisaks peab see protsess peegeldama üksikisiku arenguetappi kogu eluea jooksul ja olema sellele kohandatud.
Teine oluline teoreetik on Jerome Bruner, kelle töö toimus 1960. aastatel. Tema õppimisteoorial on otsene tähendus õpetamispraktikale. Esiteks tuleb õpe kohandada õppijate arengu- ja haridustasemele. Teiseks tuleb materjali sageli uuesti käsitleda mitmesugustes kontekstides ja strateegiatega, et õppijatel tekiks sügavam mõistmine ja pikem meeldejäämine. Kolmandaks tuleks materjali esitada struktureeritud järjestuses, mis annab õppijatele võimaluse teadmisi omandada ja konstrueerida ning uut materjali ümber kujundada ja üle kanda või rakendada. Seetõttu on oluline julgustada õppijaid kasutama oma varasemaid kogemusi, et uut materjali mõista ja tõlkida. Selle protsessi käigus tuleb õppijaid julgustada nägema sarnasusi ja erinevusi uute ja juba omandatud teadmiste vahel. Bruner väitis ka, et tagasiside peaks olema teadmise või teabe kujul ja seda motiveerivad vaid osaliselt hinded ja konkurents; rahulolu on sisemine ja tuleneb õppimisprotsessist endast. Protsessi, kus liigutakse uue ja vana teabe vahel edasi-tagasi ning ehitatakse üles üha keerukamat teadmistebaasi, nimetatakse spiraalseks õppeks.23
Need teooriad annavad meile teada, kuidas inimesed õpivad ehk millisest protsessist õppimine koosneb. Oluline on mõista ka määrajaid ehk tegureid, mis õppimist mõjutavad, ja seda, miks keegi on õppima motiveeritud. Ka motivatsioon on õppimisprotsessi võtmetähtsusega, olgu see pärit seestpoolt, sisemiselt, või tuleneb välistest mõjudest.24
Kõik need teooriad on olulised, sest aitavad meil mõista, millised sekkumised sobivad igale arenguperioodile imikueast kuni keskea ja vanaduseni, ning annavad suuniseid, millal ja kuidas sekkuda, et edendada positiivset, tervislikku arengut. Just see teadmine on aluseks nende ennetussekkumiste väljatöötamisele, mille puhul on range uurimistööga leitud positiivseid pikaajalisi tulemusi.25
Lisaks on ka riskikäitumist, nagu uimastite tarvitamine, sihtivate poliitikate väljatöötamisel ja jõustamisel teoreetiline alus, mis on peamiselt seotud sotsiaalse kontrolliga.26 Sotsiaalne kontroll väljendub poliitikate jõustamises, mis käsitlevad ja reguleerivad riskikäitumist, tehes selgeks, et see käitumine ei ole antud kogukonnas normaalne ja seega ei ole vastuvõetav. Trahvid ja muud nende poliitikate rikkumisele reageerimise sammud tugevdavad seda põhimõtet.
Miks see arutelu on oluline? Teoorial põhineva ennetusprogrammi kavandamise keerukus nõuab sekkumise aluse mõistmist, sealhulgas nii juhendipõhiseid programme kui ka poliitikaid, et neid viidaks ellu või jõustataks nii, nagu need on kavandatud. Selline mõistmine nõuab koolitust nii ennetusviisi ülesehituse ja toimimise loogika alastes teadmistes kui ka oskustes see kavandatud kujul ellu viia ja jõustada. Kõik teenuseosutajad, kes ennetusprogramme pakuvad, peavad mõistma, kuidas ennetusteadust tõenduspõhistele sekkumistele rakendatakse, et saavutada tugevaid positiivseid tulemusi, ja seega seda, miks rakendustäpsus on määrava tähtsusega. Seetõttu, kui ennetus- ja õiguskaitsespetsialistid soovivad ennetusmeeskondades jõud ühendada, peaksid nad saama ühise koolituse ennetusteaduse alustes ja selle rakendamises tõenduspõhiste sekkumiste ja poliitikate elluviimisel.
Kogukondlikud ennetuse koostöövõrgustikud
Üks areen, kus ennetus- ja õiguskaitsespetsialistid saavad uimastitarvitamise käsitlemisel koostööd teha, on kogukondlikud ennetuse koostöövõrgustikud. Kogukonna kaasamine rahvatervise probleemide lahendamisse võib ulatuda tagasi Musta Surma aega. Kogukonna eri tahkude integreerimine on olnud rahvatervise alus väga pikka aega, eriti pärast arusaama, et üksikisikute käitumise muutmisest ei piisa kogu kogukonna tervise tagamiseks. Kogu maailmas on tehtud palju jõupingutusi kogukonna kaasamiseks mingil viisil selle terviseprobleemide lahendamisse.
Hiljutised näited selliste jõupingutuste kohta USA-s on Stanfordi ülikooli 1979.–1990. aastal läbi viidud Stanford Three Community Study27 ja Lõuna-California ülikooli 1980. aastatel läbi viidud Midwestern Prevention Project.28
Stanford Three Community Study kasutas üldelanikkonna seas kogukonnaülest hariduskampaaniat, et käsitleda südame-veresoonkonnahaigusi toitumisharjumuste muutmise ja suitsetamise vähendamise kaudu. Midwestern Prevention Project käsitles uimastite tarvitamist Missouri osariigi Kansas Citys, kasutades massimeedia programme, kooliprogrammi, vanemaharidusprogramme, kogukondlikke organisatsioone, kuhu kuulusid ettevõtete juhid, ning tervisepoliitika komponente, mida võeti kasutusele järk-järgult kuue aasta jooksul. Need uuringud näitasid, kuidas mitu sekkumist kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas võivad mõjutada tervisega seotud käitumist.
Sellele ajaloole tuginedes rahastas Center for Substance Abuse Prevention 1990. aastate lõpus suurt hulka kogukondlikke partnerlusi ja Robert Wood Johnson Foundation toetas programmi Fighting Back Community Coalitions. Kaks tõenduspõhist kogukondliku koostöövõrgustiku lähenemist, mida toetab National Institute on Drug Abuse, on Communities That Care29 ja PROSPER (PROmoting School-community-university Partnerships to Enhance Resilience).30 Praegu on kogu riigis võib-olla tuhandeid kogukondlikke ennetuse koostöövõrgustikke.31 Kõik need ei ole siiski tõenduspõhised ning nende väärtust ja tulemuslikkust on kahtluse alla seatud.32 Nende koostöövõrgustike rahastus tuleb mitmesugustest kohalikest, osariikide ja föderaalsetest allikatest. Koostöövõrgustikud pakuvad ennetus- ja õiguskaitsespetsialistidele võimalusi tihedaks koostööks.33
Ennetuspartnerlused
Äärmiselt oluline on luua partnerlusi, et pakkuda tõenduspõhiseid ennetusprogramme kogukonna vajaduste rahuldamiseks.34 Olenemata sellest, kas need on vormistatud kogukondliku koostöövõrgustikuna, vajavad need rühmad ligipääsu andmetele probleemi suuruse kohta kogukonnas, selle kohta, keda see mõjutab ja kust neid leida. See teave ei hõlma ainult erakorralise meditsiini osakonna juhtumeid või surmajuhtumeid, kus on seotud psühhoaktiivsete ainete tarvitamine (nt üledoosid, enesetapukatsed), vaid ka uimastitarvitamise ravile vastuvõtmise kirjeldusi, uimastitarvitamisega seotud kooli- ja õigusnormide rikkumisi ning uimastitarvitamisega seotud vahistamisi ja konfiskeeritud ainete analüüse. Õiguskaitsel on võtmeroll kogukonna murekohtade tuvastamisel ning „armatuurlaudade“ (dashboards) väljatöötamisel, mis näitavad ühe pilguga, milliste probleemidega kogukond silmitsi seisab ning kuidas need suuruselt ja raskuselt võrreldes sarnaste ja naaberkogukondade omadega paistavad.
Nagu eespool mainitud, nõuab õiguskaitseametnike ja ennetusspetsialistide osalemine mis tahes tõenduspõhise ennetussekkumise vahetus elluviimises sekkumise aluseks oleva struktuuri mõistmist, sealhulgas toimimise loogikat, millel sekkumine põhineb. Lisaks, kuna tõenduspõhised programmid on struktureeritud konkreetse vanuserühma jaoks, on vanuseliselt sobivate õpetamisstrateegiate alane koolitus sama oluline kui programmi sisu täielik valdamine. Need hoiatused kehtivad nii ennetusteaduses koolitamata pedagoogide kui ka õiguskaitseametnike kohta.
Järgmised sammud
Mis võiks tuua ennetus- ja õiguskaitsekogukonnad kokku tulemuslikuks ja vastastikku lugupidavaks partnerluseks, et taotleda ühist eesmärki, milleks on uimastitarvitamise ja sellega seotud riskikäitumise ennetamine? Mis võiks lammutada rahastus- ja kontseptuaalsete siilode seinad, milles kumbki tegutseb? Arvestades väga erinevaid paradigmasid, mis kummagi elukutse ennetuslähenemist raamistavad, on see tõenäoliselt keeruline ülesanne. Nagu aga eespool märgiti,35 on teised tähele pannud mitte ainult kogukondlike eesmärkide kattumist, vaid ka tõendeid selliste koostööde võimaluste ja edu kohta.36 Meie ettepanekud ühise ettevõtmise edasiviimiseks hõlmavad järgmisi samme. Usume, et sellise algatuse juhtimine peab tulema ülevalt. Teeme ettepaneku, et Office of Drug Control Policy ja Ameerika Ühendriikide justiitsministeerium kasutaksid oma veenmisjõudu, et tuua kokku rühm riiklikult tunnustatud eksperte politseiteaduse ja ennetuse valdkonnast, kellel on ühine huvi ja fookus. Selle eesmärk peaks olema valge raamatu (white paper) väljatöötamine, mis uurib ja pakub strateegiaid, kuidas ennetusstrateegiaid ja -lähenemisi saab elukutseorientatsioone ületades põimida. Dokument peaks tuvastama ka koostöö peamised takistused ning selle, kuidas neid saab ületada või vähemalt leevendada. Samuti peaks see soovitama konkreetseid valdkondi, kus ennetus- ja õiguskaitsespetsialistid peaksid saama ristkoolitust, kui nad tahavad mõista teineteise juhtpõhimõtteid ja töökeskkondi. Valge raamat peaks tegema ka konkreetseid soovitusi olemasolevate rahastusallikate kohta, mida saaks kasutada valdkondadeüleste meeskondade loomise toetamiseks, keskendudes ühist huvi pakkuvate peamiste ennetusstrateegiate vastastikuse elluviimise sõnastamisele kogukonna tasandil. Dokument peaks pakkuma ka uudseid rahastusallikaid – nt föderaalvalitsuselt või huvitatud sihtasutustelt –, mida selle algatuse toetamiseks võib vaja minna. Järgmine loogiline samm oleks kutsutud konverents, mis oleks ulatuselt üleriigiline ja mis oleks kavandatud selleks, et valge raamatu mõisteid ja ettepanekuid süstemaatiliselt tutvustada ennetus- ja õiguskaitseametnike ühisele auditooriumile. Seejärel järgneksid dokumendi parandused.
See algatus võib selle protsessi lõppedes kergesti ebaõnnestuda ilma edasise juhendamise ja rahalise toetuseta. Teeme ettepaneku valida hoolikalt mitu pilootkohta – võib-olla konkurentsipõhise toetusskeemi kaudu –, et luua laboratoorium, kus valge raamatu soovitusi praktikas rakendada. Pilootkohtade edu võtmeks oleks nende valmisolek konsulteerida tihedalt ja pidevalt eksperdidega nii politsei- kui ka ennetusteaduse valdkonnast. Pilootkohti, mis toimiksid põimitud ennetusstrateegiate väljatöötamise ja elluviimise inkubaatoritena, tuleks seejärel hoolikalt jälgida vähemalt kolm aastat ja kirjeldada üksikuuringutena (case studies). Nende juhtumiuuringute leide saaks seejärel koondada juhenddokumendiks, mis annaks tuge selle algava praktikavaldkonna edendamisele.
Arutelu
Kaht olulist küsimust ei käsitletud selles töös otseselt, sest need nõuaksid iseenesest suurt tähelepanu. Üks neist on „sõda uimastite vastu“ (war on drugs) ja selle tagajärjed õiguskaitse usaldamatusele kogukondades. Kuigi „sõda uimastite vastu“ ja usaldamatus paljudes kogukondades on asjakohased, on see viinud paljude karmide kuritegevusevastaste seaduste (tough-on-crime) kasutuselevõtuni, eriti kui tegemist on uimastitega. Sellised seadused võivad loomulikult kahjustada kavandatud poliitikate kohaldatavust ja tulemuslikkust. Kuid marihuaana legaliseerimise ja dekriminaliseerimisele pööratava uue tähelepanuga peaksid võimalused suurendada õiguskaitse positiivset rolli kogukonna probleemide käsitlemisel ennetuse kaudu, eriti koostöös kogukonnapõhiste ennetus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste organisatsioonidega, aitama taas usaldust õiguskaitse vastu taastada.
Teine küsimus on keskendumine Ameerika Ühendriikidele. Täpsustasime Ameerika Ühendriigid sihilikult näiteks sellest, kuidas õiguskaitset saab ennetuse raamistikku integreerida, sest see on meile kõige tuttavam. See roll ei ole aga piiratud ühe riigiga, vaid seda saab integreerida politseitöösse kogu maailmas. Selle mõtte tunnustamiseks töötas ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Büroo (UNODC) välja juhised „Guidelines for the Role of Law Enforcement Officers in the Classroom“, mille koostas ÜRO toetatud sümpoosion sel teemal Viinis. Juhiste lähtekoht on: „… to improve the effectiveness of pre-existing and ongoing work of Law Enforcement Officers (LEO) involved in substance use prevention in schools. Its intentions are to incite LEO to re-assess their mode of operation and align their work with what the science of prevention suggests doing in such settings.“37 Juhised on katse anda õiguskaitsele kogu maailmas suuniseid selle kohta, kuidas oma koolides tõenduspõhist ennetustööd kõige paremini toetada. See on osa UNODC jõupingutustest anda panus „… to global peace and security, sustainable development and human rights by helping to make the world safer from drugs, crime, corruption and terrorism“.38 Need juhised hakkavad rajama alust rahvusvaheliseks jõupingutuseks, et põimida õiguskaitse ja ennetuse valdkondade eesmärke ja tegevusi.
Autoritest
Zili Sloboda, Sc.D., president, Applied Prevention Science International.
Christopher Ringwalt, Dr.P.H., vanemteadur, Pacific Institute for Research and Evaluation.
Viited
Geoffrey T. Fong, Lorraine V. Craig, Roman Guignard, Gera E. Nagelhout, Megan K. Tait, Pete Driezen, et al. “Evaluation of the Smoking Ban in Public Places in France One Year and Five Years after its Implementation: Findings from the ITC France Survey.” Bulletin Épidémiologique Hebdomadaire (Paris), 20(21), 217-223 (2013). PMID: 24803715; PMCID: PMC4009376.
Ashleigh K. Morse, Mina Askovic, Jayden Sercombe, Kate Dean, Alana Fisher, Christina Marel, et al. “A Systematic Review of the Efficacy, Effectiveness and Cost-Effectiveness of Workplace-Based Interventions for the Prevention and Treatment of Problematic Substance Use.” Frontiers of Public Health, 10:1051119 (2022). doi: 10.3389/fpubh.2022.1051119. PMID: 36419993; PMCID: PMC9676969.
Simon Perry, Badi Hasisi & David Weisburd. “The Contribution of the ‘Super Evidence Cop’: Key Role of Police Leaders in Advancing Evidence-Based Policing.” In: Verma, A., Das, D.K. (eds) Police Leaders as Thinkers. Springer, Cham. (2023). https://doi.org/10.1007/978-3-031-19700-0_6.
Elisa M. Trucco, Nilofar Fallah-Sohy, Julie V. Cristello & Sarah A. Hartmann. “The Role of Socialization Contexts on Adolescent Substance Use Across Racial and Ethnic Groups.” Current Addiction Reports, 10(3), 412-421 (2023). doi: 10.1007/s40429-023-00496-1. Epub 2023 May 23. PMID: 37691834; PMCID: PMC10491413.
Vincent B. Hasselt, V., Gary Killam, Kari M. Schlessinger, Tina M. DiCicco, William F. Anzalone Jr., et al. “The Adolescent Drug Abuse Prevention and Treatment (ADAPT) Program: A Mental Health-Law Enforcement Collaboration.” Journal of Child & Adolescent Substance Abuse, 15:2, 87-104 (2006). DOI: 10.1300/J029v15n02_05.
Lõppmärkused
Bureau of Justice, website (https://bjs.ojp.gov/glossary?page=5#glossary-terms-block-1-whw1p81svq11v0je, vaadatud 2. veebruaril 2024.↩︎
Näiteks David Weisburd & Peter Neyroud. Police Science: Toward a New Paradigm (2011). Harvard Kennedy School Program in Criminal Justice Policy and Management.↩︎
Society for Prevention Research. (2011). Standards of Knowledge. https://preventionresearch.org/advocacy/#SofK.↩︎
Politseitöös:… ‘a decision-making process which integrates the best available evidence, professional judgement, and community values, preferences and circumstances’, Stephan Klose. “Redefining Evidence-Based Policing.” Policing: A Journal of Policy and Practice, 18, 1–7 (2024). https://doi.org/10.1093/police/paad095; p. 1; ennetuses…“prevention programs, strategies, and policies that have been rigorously tested under research conditions and found to be effective in changing adolescent drug use behavior and attitudes”, Mary Ann Pentz. “Evidence-Based Prevention: Characteristics, Impact, and Future Direction.” Journal of Psychoactive Drugs, 35 Suppl 1, 143-152 (2003). doi: 10.1080/02791072.2003.10400509. PMID: 12825757.↩︎
Näiteks Zili Sloboda & Susan B. David. “Commentary on the Culture of Prevention.” Prevention Science, 22, 84–90 (2021). https://doi.org/10.1007/s11121-020-01158-8.↩︎
LuAnne Rohrbach, Christopher L. Ringwalt, Susan T. Ennett & Amy A. Vincus. “Factors Associated with Adoption of Evidence-Based Substance Use Prevention Curricula in US School Districts.” Health Education Research, 20(5), 514-526 (2005). doi: 10.1093/her/cyh008. Epub 2005 Feb 1. PMID: 15687101.↩︎
Sherman, L.W. (1998). Evidence-Based Policing. https://www.policinginstitute.org/wp-content/uploads/2015/06/Sherman-1998-Evidence-Based-Policing.pdf.↩︎
Näiteks Judith S. Brook, Irving F. Lukoff, & Martin Whiteman. “Initiation into Adolescent Marijuana Use.” The Journal of Genetic Psychology, 137(1st Half), 133-142 (1980). doi: 10.1080/00221325.1980.10532808. PMID: 6968818; Kazuo Yamaguchi & Denise B. Kandel. “Patterns of Drug Use from Adolescence to Young Adulthood: II. Sequences of Progression.” American Journal of Public Health, 74(7), 668-672 (1984). doi: 10.2105/ajph.74.7.668. PMID: 6742252; PMCID: PMC1651663; Kristine Marceau. “The Role of Parenting in Developmental Trajectories of Risk for Adolescent Substance Use: A Bioecological Systems Cascade Model.” Frontiers of Psychology, 20, 14:1277419 (2023). doi: 10.3389/fpsyg.2023.1277419. PMID: 38054168; PMCID: PMC10694242; Katie A. Weatherson, Meghan O’Neill, Erica Y. Lau, Wei Qian, Scott T. Leatherdale & Guy E. J. Faulkner. “The Protective Effects of School Connectedness on Substance Use and Physical Activity.” Journal of Adolescent Health, 63(6), 724-731 (2018). doi: 10.1016/j.jadohealth.2018.07.002. Epub 2018 Sep 28. PMID: 30269908.↩︎
Diana H. Fishbein & Zili Sloboda. “A national strategy for preventing substance and opioid use disorders through evidence-based prevention programming that fosters healthy outcomes in our youth.” Clinical Child & Family Psychology Reviews. 26:1–16 (2023).↩︎
Shepherd, J.P. & Sumner, S.A. (2017). ‘Policing and Public Health-Strategies for Collaboration.’ Journal of the American Medical Association, 317(15), 1525-1526. doi: 10.1001/jama.2017.1854. PMID: 28358946; PMCID: PMC5814117; Auke J. van Dijk, Victoria Herrington, Nick Crofts, Robert Breunig, Scott Burris, Helen Sullivan, et al. “Law Enforcement and Public Health: Recognition and Enhancement of Joined-Up Solutions.” Lancet, 393(10168), 287-294 (2019). doi: 10.1016/S0140-6736(18)32839-3. PMID: 30663598; Marc Krupanski, Melissa Jardine, Brendan Cox, Tim France, Bill Stronach & Nick Crofts. “Envisioning the Future: Police and Public Health Joining Forces.” Journal of Community Safety and Well-Being, 5(4), 136–137 (2020).↩︎
Diana H. Fishbein & Zili Sloboda. “A national strategy for preventing substance and opioid use disorders through evidence-based prevention programming that fosters healthy outcomes in our youth.” Clinical Child & Family Psychology Reviews. 26:1–16 (2023).↩︎
Näiteks Richard R. Clayton, Anne M. Cattarello & Brian M. Johnstone, B.M. “The Effectiveness of Drug Abuse Resistance Education (project DARE): 5-Year Follow-Up Results.” Prevention Medicine, 25(3), 307-318 (1996). doi: 10.1006/pmed.1996.0061. PMID: 8781009; Juliana Y. Valente & Zila Sanchez. “Short-term Secondary Effects of a School-Based Drug Prevention Program: Cluster-Randomized Controlled Trial of the Brazilian Version of DARE’s Keepin’ it REAL.” Prevention Science, 23(1), 10-23 (2022). doi: 10.1007/s11121-021-01277-w. Epub 2021 Jul 5. PMID: 34226985.↩︎
Näiteks Michelle A. Bolger, Daniel J. Lytle & P. Colin Bolger. (2021). “What Matters in Citizen Satisfaction with Police: A Meta-Analysis.” Journal of Criminal Justice, 72, 101760 (2021); Adam D. Fine, Sachiko Donley, Caitlin Cavanagh, & Elizabeth Cauffman. “Youth Perceptions of Law Enforcement and Worry About Crime from 1976 to 2016.” Criminal Justice and Behavior, 47(5), 564-581 (2020). https://doi.org/10.1177/0093854820903752.↩︎
Näiteks National Academies of Sciences, Engineering, and Medicine. “Proactive Policing: Effects on Crime and Communities”. Washington, DC: The National Academies Press (2018) https://doi.org/10.17226/24928; Scott A. Waldman & Andre Terzic. “Health Care Evolves from Reactive to Proactive.” Clinical Pharmacologic Therapies, 105(1), 10-13 (2019). doi: 10.1002/cpt.1295. PMID: 30597564; PMCID: PMC6314203.↩︎
Kenneth W. Griffin, Gilbert J. Botvin, Lawrence M. Scheier & Christopher Williams. ‘Long-term Behavioral Effects of a School-Based Prevention Program on Illicit Drug Use among Young Adults.’ Journal of Public Health Research, 12(1), 22799036221146914. (2023). doi: 10.1177/22799036221146914. PMID: 36654812; PMCID: PMC9841862.↩︎
Niloofar Bavarian , Kendra M Lewis, Stefanie Holloway, Luwissa Wong, Naida Silverthorn, David L DuBois, et al. “Mechanisms of Influence on Youth Substance Use for a Social-Emotional and Character Development Program: A Theory-Based Approach.” Substance Use and Misuse, 57, no. 12 (2022):1854-1863. doi: 10.1080/10826084.2022.2120359. Epub 2022 Sep 11. PMID: 36093809.↩︎
Joel B. Bennett, Camille R. Patterson, G. Shawn Reynolds, Wyndy L. Wiitala, and Wayne E. K. Lehman, “Team Awareness, Problem Drinking, and Drinking Climate: Workplace Social Health Promotion in a Policy Context.” American Journal of Health Promotion, 19, no. 2 (2004): 103-113.↩︎
Näiteks Robert L. Flewelling, Joel W. Grube, M.J. Paschall, M.J., Anthony Biglan, Anne Kraft, Carol Black, et al. “Reducing Youth Access to Alcohol: Findings from a Community-Based Randomized Trial.” American Journal of Community Psychology, 51(1-2), 264-277 (2013). doi: 10.1007/s10464-012-9529-3. PMID: 22688848; PMCID: PMC3790581; Joel W. Grube & Kathryn Stewart. “Preventing Impaired Driving Using Alcohol Policy.” Traffic Injury Prevention, 5(3), 199-207 (2004). doi: 10.1080/15389580490465229. PMID: 15276920; Anne T. McCartt, Laurie A. Hellinga & Bevan B. Kirley. “The Effects of Minimum Legal Drinking Age 21 Laws on Alcohol-Related Driving in the United States.” Journal of Safety Research, 41(2), 173-181 (2010). doi: 10.1016/j.jsr.2010.01.002. Epub 2010 Mar 9. PMID: 20497803; M.J. Paschall, Joel W. Grube, Ted R. Miller, Christopher L. Ringwalt, Deborah A. Fisher & William DeJong, W. “Evaluation of a Mystery Shopper Intervention to Reduce Sales of Alcohol To Minors in Zacatecas and Guadalupe, Mexico.” Journal of Drug Education, 49(3-4), 115-124 (2020). doi: 10.1177/0047237920981776. Epub 2020 Dec 20. PMID: 33342304.↩︎
Näiteks Albert Bandura, “Applying Theory for Human Betterment.” Perspectives on Psychological Science, 14, no. 1 (2019): 12-15. doi: 10.1177/1745691618815165. PMID: 30799756; Karen Glanz & Donald B. Bishop. “The Role of Behavioral Science Theory in Development and Implementation of Public Health Interventions.” Annual Review of Public Health, 31:399-418 (2010). doi: 10.1146/annurev.publhealth.012809.103604. PMID: 20070207.↩︎
LuAnne Rohrbach. “Design of Prevention Interventions.” In: Zili Sloboda & Hanno Petras. Defining Prevention Science, pp. 275-292 (2014). New York, New York: Springer.↩︎
John Renner. “Research, Teaching, and Learning with the Piaget Model”. (1976). Norman, OK: University of Oklahoma Press.↩︎
Benjamin S. Bloom, Max D. Engelhart, Edward J. Furst, Walker H. Hill, and David R. Krathwohl, D.R. “Taxonomy of educational objectives: The classification of educational goals. Handbook I: Cognitive domain.” (1956), New York: David McKay Company.↩︎
Jerome Bruner, “Going Beyond the Information Given” (1973). New York: Norton.↩︎
Jeanne E. Ormrod. “Human Learning” (5th ed.) (2007). Upper Saddle River: Pearson Prentice Hall.↩︎
United Nations Office on Drugs and Crime-World Health Organization. (2013/2018). International Standards on Drug Use Prevention. https://www.unodc.org/documents/prevention/UNODC-WHO_2018_prevention_standards_E.pdf.↩︎
Näiteks Travis Hirschi. “Causes and Prevention of Juvenile Delinquency.” Sociological Inquiry, 47(3-4), 322-341 (1997); John MacDonald, J. “Criminal Justice Reform Guided by Evidence: Social Control Works – The Academy of Experimental Criminology 2022 Joan McCord Lecture.” Journal of Experimental Criminology (2023). https://doi.org/10.1007/s11292-023-09558-w.↩︎
Stephen F. Fortmann, C. Barr Taylor, June A. Flora & Darius E. Jatulis. “Changes in Adult Cigarette Smoking Prevalence After 5 Years of Community Health Education: The Stanford Five-City Project.” American Journal of Epidemiology, 137(1): 82-96 (1993).↩︎
Mary Ann Pentz, M.A., James H. Dwyer, David P. MacKinnon, Brian R. Flay, William B. Hansen, Eric Yu I Wang, & C. Anderson Johnson. “A Multicommunity Trial for Primary Prevention of Adolescent Drug Abuse Effects on Drug Use Prevalence.” Journal of the American Medical Association, 261(22):3259-3266 (1989).↩︎
Kevin P. Haggerty, Vaughnetta J. Barton, Richard F. Catalano, R.F., Margaret L. Spearmon, Edith C. Elion, Raymond C. Reese & Edwina S. Uehara. “Translating Grand Challenges from Concept to Community: The “Communities in Action” Experience.” Journal of the Society for Social Work and Research, 8:137-159 (2017).↩︎
Richard R. Spoth, Cleve Redmond, Chungyeol Shin, Mark Greenberg, Mark Feinberg & Lisa Schainker. “PROSPER Community-University Partnerships Delivery System Effects on Substance Use Through 6½ years Past Baseline from a Cluster Randomized Controlled Intervention Trial.” Preventive Medicine, 56, 190-196 (2013).↩︎
Community Anti-Drug Coalitions of America (CADCA), https://www.cadca.org/; Centers for Disease Control and Prevention (CDC), “Drug-Free Communities (FC) Support Program,” https://www.cdc.gov/drugoverdose/drug-free-communities/coalitions.html.↩︎
Denise Hallfors, Hyunsan Cho, David Livert & Charles Kadushin. “Fighting Back Against Substance Abuse: Are Community Coalitions Winning?” American Journal of Preventive Medicine, 23(4), 237-245 (2002). doi: 10.1016/s0749-3797(02)00511-1. PMID: 12406477.↩︎
Laura Tinner, Claire Kelly, Deborah Caldwell & Rona Campbell. “Community Mobilisation Approaches to Preventing Adolescent Multiple Risk Behaviour: A Realist Review.” Systematic Reviews, 13(1), 75 (2024). doi: 10.1186/s13643-024-02450-2. PMID: 38409098.↩︎
Näiteks Lauren Hajjar, Brittany S. Cook, Ariel Domlyn, Kassy Alia Ray, David Laird, Abraham Wandersman. “Readiness and relationships are crucial for coalitions and collaboratives: concepts and evaluation tools.” New Directions for Evaluation, 22(65), 103-122, (2021); Jay C. Butler, Mitchell L. Cohen, Cindy R. Friedman, Robert M. Scripp, and Craig G. Watz. “Collaboration Between Public Health and Law Enforcement: New Paradigms and Partnerships for Bioterrorism Planning and Response.” Emerging Infectious Diseases, 8(10), 1152-1156 (2002). doi: 10.3201/eid0810.020400. PMID: 12396931; PMCID: PMC2730308; Zaid El-Khatib, Celina Herrera, Giovanna Campello, Elizabeth Mattfeld & Wadih Maalouf. “The Role of Law Enforcement Officers/Police in Drug Prevention within Educational Settings – Study Protocol for the Development of a Guiding Document Based on Experts’ Opinions.” International Journal of Environmental Research and Public Health, 18, 2613 (2021). https://doi.org/10.3390/ijerph18052613.↩︎
Näiteks Shepherd, J.P. & Sumner, S.A. (2017). ‘Policing and Public Health-Strategies for Collaboration.’ Journal of the American Medical Association, 317(15), 1525-1526. doi: 10.1001/jama.2017.1854. PMID: 28358946; PMCID: PMC5814117; Marc Krupanski, Melissa Jardine, Brendan Cox, Tim France, Bill Stronach & Nick Crofts. “Envisioning the Future: Police and Public Health Joining Forces.” Journal of Community Safety and Well-Being, 5(4), 136–137 (2020). Kõik need autorid pakkusid välja sarnaseid kontseptsioone õiguskaitse ja rahvatervise ristumiskoha kohta; Auke J. van Dijk, Victoria Herrington, Nick Crofts, Robert Breunig, Scott Burris, Helen Sullivan, et al. “Law Enforcement and Public Health: Recognition and Enhancement of Joined-Up Solutions.” Lancet, 393(10168), 287-294 (2019). doi: 10.1016/S0140-6736(18)32839-3. PMID: 30663598.↩︎
Margaret E Balfour , Scott L Zeller, “Community-Based Crisis Services, Specialized Crisis Facilities, And Partnerships with Law Enforcement.” Focus (American Psychiatric Publishing), 21, no. 1 (2023): 18-27. doi: 10.1176/appi.focus.20220074. PMID: 37205037; PMCID: PMC10172540.↩︎
United Nations Office on Drugs and Crime. (2023). Guidelines for the Role of Law Enforcement Officers in the Classroom. P. 5, https://www.unodc.org/res/prevention/prevention-guidelines_html/A_Guiding_Document_-_The_Role_of_Law_Enforcement_Officers_in_Drug_Use_Prevention_within_School_Settings_updated.pdf.↩︎
Samas.↩︎
Allikas ja litsents
See on tõlge tööst: Zili Sloboda, Christopher Ringwalt, “The Role of Law Enforcement in the Reduction of Substance Use and Other Behavioural Health Risks: Substance Use as a Focus: United States as an Example.” International Journal of Police Science 4, nr 1 (2025). DOI: 10.56331/ijps.v3i2.9847. Originaal: ijps-journal.org.
Töö on avaldatud litsentsi Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International (CC BY-NC 4.0) alusel; autoriõigus kuulub autoritele. Siin on see esitatud eestikeelse tõlkena, autorite nimetamisega ja sisu muutmata, välja arvatud tõlge ise. Originaali rooma numbritega lõppmärkused on siin nummerdatud 1–38, ilmsed trükivead on märkimata parandatud ja kolm joonist on selle lehe jaoks uuesti joonistatud. Kahtluse korral on määrav ajakirjas avaldatud versioon.
Originaali märksõnad: Prevention, Law Enforcement, Policing, Prevention Science, Policing Science.