Lühidalt
- See, kas toetus ja ennetus suunatakse elupiirkonnale või üksikule asutusele, otsustab kahte asja: kui täpselt ressursid sihile jõuavad ning kas kool või lasteaed tunneb end numbrites ära ja tegutseb nende põhjal.
- Üksiku asutuse puhul loevad kaks suurust: keda see tegelikult teenindab ja mis selle sees toimub, ehk selle kvaliteet. Kumbagi ei kata piirkonna indeks. Kõige noorematele lastele ümbritsevat sotsiaalset keskkonda kirjeldab seevastu üsna hästi nende vanemate õdede-vendade ja naabrite CTC noorteuuring.
- Esimene samm CTC kogukonnale: kus algkooli ja koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonnad kattuvad, tuleks uuringu tulemused sellele tasandile lahutada; muidu kasutada iga asutuse koosseisu liidesena uuringu ja mis tahes rahastusvalemi vahel.
- Ja strateegiline küsimus tuleks jätta lahtiseks: kõige koormatumatele asutustele suunamine on mõistlik, kuid see ei asenda universaalset alust. Need kuuluvad kokku, vajaduse proportsioonis.
Kuidas jagada ressursse nii, et need jõuaksid lasteni, kes neid kõige rohkem vajavad: mõõtes või üksiku asutuse järgi? Iga Euroopa riik, mis rahastab koole või koolieelseid lasteasutusi sotsiaalse vajaduse alusel, peab sellele küsimusele vastama ja vastused erinevad. Inglismaa õpilastoetus (pupil premium) makstakse koolidele iga õigustatud õpilase kohta, nii et see järgib lapse olusid igasse kooli, kus laps õpib. Madalmaad jaotavad alates 2019. aastast algkoolide hariduslikku ebasoodsust kompenseerivat rahastust kooli tasandi näitaja alusel, mille riiklik statistikaamet arvutab iga kooli õpilaste tunnuste põhjal. Paljud teised süsteemid töötavad täielikult või osaliselt endiselt piirkondlike ilmajäetuse indeksitega, sest statistika pakub neid hõlpsasti.
Rahastustehnikate taga peitub sotsiaalepidemioloogia vana küsimus: millisel tasandil tunneb andmepõhine ennetus ära vajaduse? See puudutab ka Communities That Care ennetussüsteemi. Mitte üks ühele: sotsiaalne indeks on jaotusvahend, CTC aga terve ennetusprotsess, mis mõõdab vajadust, seab prioriteedid ning valib, käivitab ja rahastab programme. Kuid mõlemad seisavad sama üksuse valiku ees.
Argumendid asutuse vaatlemise kasuks
Koolidel ja koolieelsetel lasteasutustel enamikus Euroopa linnades ei ole kindlat teeninduspiirkonda. Kus vanemad saavad valida, erineb kooli sotsiaalne koosseis selle ümbruse omast ning koolisegregatsiooni uuringud näitavad, et paljudes Euroopa linnades on koolid rohkem segregeeritud kui elupiirkonnad, kus nad asuvad, ja lõhe suurus sõltub sellest, kui palju valikut süsteem võimaldab (Boterman jt, 2019). Koolieelsed lasteasutused, mida valitakse veelgi vabamalt, ei ole erandiks.
Kujutlegem kahte lasteaeda samas elupiirkonnas, sama töötuse määra taga: üks teenindab peaaegu ainult ebakindlatest leibkondadest pärit lapsi, teine enamjaolt hiljuti saabunud kõrgelt haritud perede lapsi. Puhtalt piirkonnapõhine indeks annab mõlemale sama hinnangu ja sama rahastuse. Riskil on nimi: valesuunamine. Asutuse tasandi näitaja, mis on ehitatud selle põhjal, kes tegelikult käib, väldib seda.
Argumendil on ausad piirid. Kohalkäimise indeks ei jõua lasteni, kes ei tulegi kohale, ja kogu Euroopas kasutavad just ebasoodsas olukorras pered koolieelset teenust vähem (Vandenbroeck & Lazzari, 2014). Ja rohkem raha ei tähenda veel paremat pedagoogikat: seda, mida asutus lisaressurssidega teeb, otsustab selle protsessikvaliteet, ehk personali ja laste igapäevane suhtlus, mida ükski sotsiaalne indeks ei mõõda (Edwards, 2021).
| Üksus | Tüüpiline andmeallikas | Tugevus | Risk |
|---|---|---|---|
| Piirkonnapõhine (elupiirkond) | Piirkonna töötuse või toetusesaajate määr | Kättesaadav kõikjal; ütleb midagi ka nende perede kohta, kellel ei ole kohta üheski asutuses | Üksiku asutuse jaoks hägune; ökoloogiline eksitus; valesuunamine |
| Asutusepõhine (üksik kool või lasteaed) | Õpilastasandi haldusandmed, kooli astumise tervisekontrollid, kodusele aadressile seotud toetuste määrad | Kajastab tegelikku koosseisu; asutuse seisukohast õiglasem | Andmemahukas; andmekaitseõiguse seisukohast tundlik; jõuab ainult asutuses käivate lasteni; ei mõõda protsessikvaliteeti |
Vana küsimus: ökoloogiline eksitus
Vastuväide ei ole haldusdetail, vaid sotsiaalepidemioloogia klassika. Piirkonna tunnuse, näiteks elupiirkonna toetusesaajate määra põhjal ei saa usaldusväärselt midagi järeldada üksikute inimeste kohta; see ongi ökoloogiline eksitus (ecological fallacy; Lancaster & Green, 2002). Linnaosa sotsiaalne struktuur kirjeldab konteksti kehtivalt. See ei ütle, keda selles linnaosas konkreetne asutus teenindab. Just siin on asutuse tasandi argument tugev.
CTC jaoks on see mõttekäik tuttav. Anonüümne noorteuuring mõõdab ja perekonnas, koolis, eakaaslaste rühmas ja kogukonnas, kasutades skaalasid, mis on valideeritud Ameerika Ühendriikides ja Euroopa kohandustes (Arthur jt, 2002; Reder jt, 2024). Instrumendi kogu mõte on selles, et risk ja kaitse erinevad kogukonniti ning need kohalikud tasemed ennustavad kohalikke tulemusi, mistõttu peavad uuringupiirkond ja piirkond, kus koostöövõrgustik tegutseb, olema samad (Hawkins jt, 2004). Praktikas lahutatakse tulemused väikesteks üksusteks, klassiastme, kooli ja elupiirkonna kaupa, ning mudeli kooli tasandi kohandused töötavad kavakohaselt üksiku asutuse tasandil. CTC suumib seega juba praegu sisse. Kõige noorematele lastele, kellest ükski noorteuuring ei jõua, kirjeldab see pilt keskkonda ligikaudu, sest pered on needsamad pered. Üksiku lasteaia puhul jääb spetsiifiliseks selle koosseis, ehk keda see teenindab, ning protsessikvaliteet. Kumbagi ei anna piirkonna indeks.
Tegelik vaidlus: sihitud või universaalne?
Raskem küsimus ei ole mõõtmise tasand, vaid strateegia. Lisatoetuse suunamine väheste kõige koormatumate asutuste poole on intuitiivne ja tundub õiglane. Kuid Geoffrey Rose’i ennetusparadoks on hoiatus: rohkem juhtumeid tuleb tavaliselt jaotuse laiast keskosast kui selle äärmuslikust sabast ja kes valib välja ainult tipud, jätab kahe silma vahele enamiku ebasoodsas olukorras lastest, kes on hajutatud märkamatute asutuste vahel (Rose, 1985). Lisaks tuleb arvestada sildistamise hinda, stigmat, mis kipub abi otsimisest pigem heidutama kui seda ergutama (Rüsch & Thornicroft, 2014). CTC ise on universaalne kogukonnasüsteem ja sotsiaalse indeksi juhtumite tuvastamise loogika on sellega tõelises pinges.
Pinget ei lahenda poole valimine, küll aga lahendab seda Michael Marmot’ proportsionaalne universalism: universaalne alus kõigile, intensiivsusega, mis kasvab vajaduse proportsioonis (Carey jt, 2015). See sobib kokku mõlema seisukohaga: rahastusindeksiga, mida loetakse astmelise skaalana, mitte lävena, ning mida täiendavad universaalsed meetmed, nagu juurdepääs ja varajane peretugi, ning CTC-ga, mis ühendab universaalse süsteemi täpselt sihitud programmidega. Sotsiaalne ebavõrdsus laste õppimises tekib varakult ja püsib seejärel koolieas märkimisväärselt stabiilsena, nagu on näidanud imikueast kuueteistkümnenda eluaastani jälgitud Saksamaa kohort (Skopek & Passaretta, 2021). Varajane toetus universaalse alusega ja rohkem seal, kus rohkem vaja, on lähenemisviis, mis seda kõige tõenäolisemalt kohtab.
Miks lähedus toimib ja mida see maksab
Üksuse tähtsusel on teinegi põhjus lisaks täpsusele. Mida lähemal on andmed asutusele, seda kergemini tunneb see end neis ära ja seda kergemini järgneb tegevus. Koolide arendamise uuringud teavad seda: andmete tagasiside muudab praktikat alles siis, kui „andmed“ muutuvad „meie andmeteks“ (Geijsel jt, 2010). Koondatud elupiirkonna arvud räägivad „piirkonnast“; asutuse tasandi arvud räägivad „meist“. Kas sama kehtib koolieelsete lasteasutuste kohta, ei ole tõendatud, kuid see on mõistlik ootus ja kontrollitav. CTC kogukond võiks võrrelda, kas asutus liigub pärast oma tasandi tagasisidet kiiremini kui pärast paljast elupiirkonna arvu.
Sellel lähedusel on hind. Üksikute laste kodusele aadressile vastavate väikepiirkondade toetuste määrade sidumine, nagu mõned asutuse tasandi näitajad seda teevad, on andmekaitseõiguse seisukohast delikaatne, sest see toob tundlikud tunnused tasandile, kus võidakse puudutada üksikuid peresid. Sama hoolikus kehtib CTC enda puhul: mida peenemalt anonüümset uuringut lahutatakse, seda varem võivad väikesed lahtrisuurused muuta üksikisikud tuvastatavaks. Täpsust tuleb kaaluda privaatsuse vastu, seda enam ennetussüsteemis, mis elab anonüümsusest ja andmete minimeerimisest. CTC noorteuuring annab tulemused edasi ainult kooliaasta või piirkonna tasandil, mitte kunagi üksikisikute või klasside kohta, just sel põhjusel.
Kuhu see meid viib
Kaks asja tuleks jätta lahtiseks. Asutuse vaade ei asenda elupiirkonna vaadet: lasteaed võib olla kontaktpunkt piirkonna peredele ka nende laste jaoks, kes selles ei käi, ja selleks loeb ümbrus. Ja indeks ei ole automaatika: kas see loob üldse stiimuli, sõltub sellest, kuidas seda arvutatakse, ning enamik indekseid järjestab asutusi üksteise suhtes, mitte ei mõõda absoluutset vajadust.
Viljakas tuum jääb. „Elupiirkond või asutus“ on kujundusküsimus iga andmepõhise ennetusalgatuse jaoks, mitte koolieelse rahastuse erijuhtum. CTC kogukondadele tähendab see praktikas: kus algkooli ja koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonnad kattuvad, saab uuringu tulemused sellele tasandile lahutada; kus need ei kattu, on iga asutuse koosseis uuringu ja mis tahes sotsiaalse indeksi ühine liides. Ja see tähendab iga üksuse piiride avalikku nimetamist, mis on vähim, mida kogukond võlgneb asutustele, kellel ta palub oma numbrite põhjal tegutseda.
Kirjandus
Arthur, M. W., Hawkins, J. D., Pollard, J. A., Catalano, R. F., & Baglioni, A. J. (2002). Measuring risk and protective factors for substance use, delinquency, and other adolescent problem behaviors: The Communities That Care Youth Survey. Evaluation Review, 26(6), 575–601. https://doi.org/10.1177/0193841X0202600601
Boterman, W., Musterd, S., Pacchi, C., & Ranci, C. (2019). School segregation in contemporary cities: Socio-spatial dynamics, institutional context and urban outcomes. Urban Studies, 56(15), 3055–3073. https://doi.org/10.1177/0042098019868377
Carey, G., Crammond, B., & De Leeuw, E. (2015). Towards health equity: A framework for the application of proportionate universalism. International Journal for Equity in Health, 14, 81. https://doi.org/10.1186/s12939-015-0207-6
Edwards, S. (2021). Process quality, curriculum and pedagogy in early childhood education and care (OECD Education Working Papers No. 247). OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/eba0711e-en
Geijsel, F. P., Krüger, M. L., & Sleegers, P. J. C. (2010). Data feedback for school improvement: The role of researchers and school leaders. The Australian Educational Researcher, 37(2), 59–75. https://doi.org/10.1007/BF03216922
Hawkins, J. D., Van Horn, M. L., & Arthur, M. W. (2004). Community variation in risk and protective factors and substance use outcomes. Prevention Science, 5(4), 213–220. https://doi.org/10.1023/B:PREV.0000045355.53137.45
Lancaster, G., & Green, M. (2002). Deprivation, ill-health and the ecological fallacy. Journal of the Royal Statistical Society: Series A (Statistics in Society), 165(2), 263–278. https://doi.org/10.1111/1467-985X.00586
Reder, M., Runge, R. A., Schlüter, H., & Soellner, R. (2024). The German Communities That Care Youth Survey: Dimensionality and validity of risk factors. Frontiers in Public Health, 12, 1472347. https://doi.org/10.3389/fpubh.2024.1472347
Rose, G. (1985). Sick individuals and sick populations. International Journal of Epidemiology, 14(1), 32–38. https://doi.org/10.1093/ije/14.1.32
Rüsch, N., & Thornicroft, G. (2014). Does stigma impair prevention of mental disorders? The British Journal of Psychiatry, 204(4), 249–251. https://doi.org/10.1192/bjp.bp.113.131961
Skopek, J., & Passaretta, G. (2021). Socioeconomic inequality in children’s achievement from infancy to adolescence: The case of Germany. Social Forces, 100(1), 86–112. https://doi.org/10.1093/sf/soaa093
Vandenbroeck, M., & Lazzari, A. (2014). Accessibility of early childhood education and care: A state of affairs. European Early Childhood Education Research Journal, 22(3), 327–335. https://doi.org/10.1080/1350293X.2014.912895