Sissejuhatus: sotsiaaltöö laps
Kõige levinum arusaam lähenemisviisi Communities That Care (CTC) kohta on, et lähenemisviis on liiga defitsiidikeskne: igapäevaelust liiga kaugel, liiga tehnokraatlik, rahvatervishoiust laenatud mudel, mis jagab küsimustikke ja käsiraamatuid praktikute pea kohal. See eeldus on vale. CTC ei pärine võõrast erialakultuurist, vaid sotsiaaltööst endast. Selle töötas välja Washingtoni Ülikooli sotsiaaltöö kooli (School of Social Work) juures tegutsev Social Development Research Group, mille keskmes olid J. David Hawkins ja Richard F. Catalano, ning selle autorid kirjeldavad seda sõnaselgelt kui „sotsiaaltöö praktika mudelit“, mis lähtub eriala nelja põhiprintsiibist: see on tõendustest lähtuv, ökoloogiliselt põhjendatud (inimene keskkonnas), tugevustele toetuv ja õiglust edendav (Haggerty & Shapiro, 2013).
CTC kehastab seega sotsiaaltöö erialast ideaali ning ühendab selle millegagi, mis on erialale traditsiooniliselt raskusi valmistanud: süstemaatiline tõendus mõju kohta kogu süsteemi tasandil. Veelgi enam, lähenemisviis vastab probleemidele, mille laste ja noortega tehtav sotsiaaltöö on Euroopas nagu mujalgi ammu enda juures tuvastanud. Tegelik küsimus ei ole seega selles, kas CTC sobib sotsiaaltööga, vaid selles, mida see sellele juurde annab.
Praktikute kahtlusi tasub siiski tõsiselt võtta: mure defitsiitidele keskendumise pärast, elatud kogemuse ja professionaalse suhte tähelepanuta jätmine, tehnokratiseerumise oht, kus pedagoogilise taktitunde asemele astub käsiraamatu range järgimine. Vastuväitel on auväärne tuum: Luhmanni ja Schorri (1982) kirjeldatud „tehnoloogiadefitsiit“, arusaam, et süsteemidel, mis soovivad inimesi muuta, nagu haridus ja sotsiaaltöö, puudub struktuuriliselt usaldusväärne põhjuslik tehnoloogia, sest nende vastaspooleks on osalev, ennast määratlev subjekt. Käesolev artikkel kontrollib vastuväiteid sotsiaaltöö juhtprintsiipide vastu, näitab, mida CTC laste- ja noorteteenustele juurde annab, ning loeb ettevaatlikult tõendust, mis on aja jooksul kasvanud.
Sotsiaaltöö juhtprintsiibid
Laste ja noortega tehtavat sotsiaaltööd kujundavad printsiibid, mille vastu tuleb mõõta iga ennetussüsteemi. Sõnavara erineb riigiti, sisu liigub piiride vahel.
- Orienteeritus igapäevaelule: eesmärk on võimaldada edukamat igapäevaelu igapäevaelu enda keskkonnas, austades seda, kuidas inimesed juba toime tulevad elatud aja, elatud ruumi ja sotsiaalsete suhete mõõtmetes (Grunwald & Thiersch, 2018). Sellest järeldub läheduse printsiip: meetmed, mis toetavad juba „kohapeal“ olemasolevaid ressursse, on tähtsamad kui need, mis loovad oma korraldused ja asendavad inimeste enda maailma.
- Orienteeritus ressurssidele ja toimetulekule: keskmes on tugevused ja toimetulekutöö, mitte defitsiidid. Böhnischi elus toimetuleku paradigma kirjeldab püüdu tegutsemisvõimele kriitilistes olukordades, kus psühhosotsiaalne tasakaal on ohus, ning seob selle tagasi ühiskonnastruktuursete tingimustega (Böhnisch, 1997). See on sild ja loogikani.
- Orienteeritus elupiirkonnale: piirkonnapõhine praktika lähtub sellest, mida inimesed tahavad ja mis neid huvitab, eelistab aktiveerivat tööd hooldamisele, tugineb isiklikele ja kohalikele ressurssidele, töötab üle sihtrühmade ja osakondade ning toetub teenuste võrgustamisele ja koostööle (Budde, Früchtel & Hinte, 2006).
- Osalus ja jõustamine: ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 annab igale lapsele õiguse olla kuulatud kõigis teda puudutavates asjades vastavalt tema east ja küpsusest ning enamik Euroopa lastekaitseseadusi kordab seda kohustust avalike teenuste jaoks. Erialaselt tähendab see, et võtame neid, keda teenindame, tõsiselt kui oma olukorra eksperte. Jõustamine toimub neljal tasandil – üksikisiku, rühma, asutuse ja kogukonna tasandil (Herriger, 2014) – ning kui see kitsendatakse üksikisiku tasandile, depolitiseeritakse struktuursed probleemid märkamatult.
Mida CTC laste- ja noorteteenustele juurde annab
Sotsiaaltöö nimetab oma nõrkusi ise. Saksamaa tulemustele orienteeritud noorsoo- ja lastekaitseteenuste riiklik hindamine tõi esile, et sotsiaalpedagoogikas ja sotsiaaltöös puudus mõjude süstemaatiline uurimine praktiliselt täielikult ning suur osa sellest, mis seda asendas, koosnes enesehindamistest, kujundavast hindamisest ja küsitlustest (Albus jt, 2010). Lugejad teistes Euroopa riikides tunnevad ära mustri ja selle kaaslased: teenuste siilustumine, mis muudab kohandatud, osakondadeüleste lahenduste loomise raskeks (Früchtel, Cyprian & Budde, 2013); andmetevaene laste teenuste planeerimine, kus puudub kohustus integreeritud, väikeste piirkondade tasandi seireks (Gehne & Schröpler, 2020); ning ennetusdilemma, kus universaalsed pakkumised jõuavad rühmadeni, kellel polnud kunagi suurt riski, ning kõige koormatumateni jõuavad kõige vähem (Bauer, 2005) – pöördhoolduse seadus (inverse care law) noorsootöö kontekstis. Kõik see toimub kahekordse õigustamissurve all, nii napist eelarvest kui kasvavast skeptitsismist mõjude suhtes (Albus jt, 2010).
Just nendes kohtades hakkab CTC tööle, muutes sotsiaaltöö enda juhtprintsiibid programmilisest deklaratsioonist kontrollitavaks praktikaks:
- Siduv koostöö. CTC toob muidu siilustunud osakonnad – noorsootöö, koolid, tervishoiu, politsei, kodanikuühiskonna – ühe laua taha ja annab neile riski- ja kaitsetegurites ühise erialakeele. Oodatav mõju kasvab haardega: „mida suurem on CTC-s osalevate sektorite arv, seda suurem on oodatav muutus kogukonna tasandil“ (Haggerty & Shapiro, 2013). Koostöö kavatsuse deklaratsioonist saab püsiv töökorraldus, .
- Mõõdetud vajadus. Kui planeerimine muidu toetub intuitsioonile ja sellele, mis parajasti pakkumisel on, koostab CTC anonüümse CTC noorteuuringu abil väikese piirkonna profiili tegelikult kõrgenenud riskiteguritest ja tegelikult nõrkadest kaitseteguritest ning seab prioriteedid selle põhjal. Mõõdik on valideeritud mitmes Euroopa riigis; näiteks Saksamaa versioon on psühhomeetriliselt usaldusväärne ja kehtiv vägivalla, õigusrikkumiste, uimastite tarvitamise ja depressiivsete sümptomite suhtes (Reder jt, 2024). Andmetevaene planeerimine saab empiirilise pildi oma kohta.
- Tõendatud mõjuga programmid. Prioriteetsed tegurid seotakse programmidega, mille mõju on testitud, ennetusprogrammide registri kaudu: Euroopa register Xchange või riiklik register, kus see olemas on (Brender jt, 2024, kirjeldavad Saksamaa registrit). Valiku üle ei otsusta enam kättesaadavus ja harjumus, vaid tõestatud mõju. See on metodoloogiline vastus mõjulõhele, mille eriala ise enda juures nimetab.
- Vajadusega proportsionaalne ennetus. Kuna CTC töötab piirkond piirkonna kaupa ja investeerib rohkem seal, kus koormus on suurem, järgib see seda, mida Marmot Review nimetab „proportsionaalseks universalismiks“: pakkumised jäävad põhimõtteliselt universaalseks, kuid nende intensiivsus kasvab piirkonna ilmajäetusega (Marmot Review, 2010). Rose’i mõistetes nihutab CTC kogukonna kogu riskijaotust, mitte ei otsi välja üksikuid kõrge riskiga juhtumeid (Rose, 1992). See pehmendab ennetusdilemmat elupiirkondade vahel. Seda see ei kaota (vt allpool).
- Struktuur projekti asemel. CTC investeerib omavalitsuse suutlikkuse ülesehitamisse, mitte järjekordsesse tähtajalisse projekti – see on vastus ennetuse kurikuulsale projektivormile ja sellega kaasnevale jätkusuutmatusele (Wohlgemuth, 2009). Esimesed Saksamaa tulemused näitavad, et suurema suutlikkusega omavalitsused mitte ainult ei tööta sagedamini tõendustest lähtudes; ka nende noored tarvitavad vähem alkoholi, tubakat ja uimasteid, mida ennetus just saavutada püüab (näidatud seosena, mitte veel põhjusliku mõjuna; Birgel jt, 2024).
- Legitiimsus kulu ja tulu kaudu. CTC on üks väheseid ennetusstrateegiaid, millel on usaldusväärne majanduslik tasakaal: pikaajaline USA uuring lõppes tuluga umbes 12,90 dollarit iga investeeritud dollari kohta (Kuklinski jt, 2021), argument, mis viib omavalitsuse ennetustöö kaitseasendist välja.
See, et CTC ei ole puhas riskijuhtimine, tuleneb selle teooriast. väidab, et võimalused prosotsiaalseks kaasatuseks, oskused ja tunnustus tugevdavad sidet prosotsiaalsete inimeste ja asutustega ning et see side töötab antisotsiaalse käitumise vastu (Catalano & Hawkins, 1996). CTC seetõttu mõõdab ja tugevdab teadlikult kaitsetegureid (Walter jt, 2023), mis asetab selle lähedale käsitlusele – pädevuse, sideme, enesetõhususe ja prosotsiaalsete normide edendamisele (Catalano jt, 2004) – ning tervise tingimuste salutogeneetilisele vaatele mõttes (Raithel, 2011). Ja hirm tehnokratiseerumise ees? Oluline on vahe selle vahel, mis (milline programm) ja kuidas (selle pedagoogiline läbiviimine), tingimusel, et tõendust mõistetakse õigesti: see annab praktikule mitte „otseseid reegleid ega juhiseid“, vaid „usutavaid hüpoteese arukaks probleemilahenduseks“ (Otto, Polutta & Ziegler, 2009). Just see küsimus – millist teadmist sotsiaaltöö vajab ja kui kaugele ulatub väide tulemuslikkusest – on kujundanud eriala arutelu juba pikka aega (Otto, Polutta & Ziegler, 2010); see on ka hoiatus mitte kitsendada „mõju“ lineaarseks arusaamaks, mis ei tee õigust sotsiaalpedagoogilise töö keerukusele (Oelerich & Otto, 2011). Tõendus teavitab professionaalset otsustust; see ei asenda seda. Seda tähendab reflekteeriv professionaalsus.
CTC Euroopa sotsiaaltöö maastikul
Erialaliselt kuulub CTC traditsiooni – sotsiaaltöö aktiveerivasse, osalusel põhinevasse, ressursikesksesse ja sektoriülesesse suunda, mille Haggerty ja Shapiro (2013) nimetavad sõnaselgelt lähenemisviisi koduks (saksakeelse traditsiooni kohta vt Stövesand, Stoik & Troxler, 2013) ja mis Euroopas kannab paljusid nimesid: community work, community development, Gemeinwesenarbeit, travail social communautaire, opbouwwerk. Erialaliselt seostub see otseselt: enamik Euroopa lastekaitseseadusi sisaldab kaitsva kõrval ennetavat ja edendavat volitust ning enamik kohustab kohalikke omavalitsusi planeerima laste- ja noorteteenuseid vajaduse alusel. CTC andmepõhine prioriseerimine on viis teist kohustust täita. Otsused tehakse võtmeisikute rühmas ja operatiivses piirkonna meeskonnas, kus peaksid olema esindatud olulisemad kohalikud asutused (Walter jt, 2023). Saksamaal, kus CTC-d katsetati esmakordselt kolmes kohas alates 2009. aastast, võtsid kaasatud spetsialistid programmiloogika suures osas omaks (Schubert jt, 2013); lähenemisviis on sestsaadik levinud mitme liidumaa omavalitsustesse ja mitmesse teise Euroopa riiki, nagu märgib lehekülg Euroopa.
Osalus ei ole siin kõrvalküsimus, vaid toimimispõhimõte. CTC läbib viis etappi ning ehitab üles laia koostöövõrgustiku võtmeisikutest, praktikutest, elanikest, lapsevanematest ja noortest, mis annab prioriteetide, programmivaliku ja elluviimise kohalikesse kätesse ning teeb kogukonnast oma tegevuskava omaniku (Hawkins & Catalano, 1992; Haggerty & Shapiro, 2013). Noorte vaatenurk on tegelikult kogu protsessi lähtepunkt: nende anonüümsed enesekirjeldused noorteuuringus – elupiirkonna täisloendus – määravad diagnoosi ja sellega meetmete valiku. Kalibreerimist vajab vaid otsese kaasotsustamise sügavus. Kes koostöövõrgustikku kuulub, otsustatakse kohapeal (Haggerty & Shapiro, 2013), seega varieerub noorte ametliku osaluse aste kohati – see on kohaliku kujunduse, mitte mudeli küsimus.
Nii mõistetuna ei ole CTC piirkonnapõhise sotsiaaltöö rivaal, vaid selle toimimissüsteem: see muudab tunnustatud, kuid harva ellu viidud printsiibid – ressursivaate, sektoriülese võrgustamise, aktiveeriva, mitte hooldava töö – saavutatavaks protsessina ja kontrollitavaks. Üks pinge jääb tuumas alles. Piirkonnapõhine sotsiaaltöö lähtub inimeste väljendatud tahtest, mitte väljastpoolt määratletud vajadusest (Hinte & Treeß, 2014); CTC algab vastupidi epidemioloogiliselt mõõdetud riskiprofiiliga. Andmepõhise prioriseerimise ühitamist puudutatute tahtega lähenemisviis ise ei lahenda; see annab ülesande edasi kohalikule praktikale. Valupunkt on igal juhul vähem erialane sobivus kui järjepidevus. Mida iganes riigi õigusraamistik ennetuse struktuurse külje – koordineerimise, mitte programmide – jaoks ette näeb, on see praktikas tavaliselt teisejärguline võimalus, mis sõltub omavalitsuse kaasrahastusest. Kohalik koordineerimine vähemalt poole ametikoha mahus tuleb tagada püsivalt, vastasel juhul jääb lähenemisviis sõltuvaks üksikisikutest (Schubert jt, 2013).
Mida näitab tulemuslikkuse uurimine
Tõendus on viimastel aastatel muutunud laiemaks ja usaldusväärsemaks. Selle aluseks on , kogukondade tasandil juhuslikustatud kontrollitud uuring (JuKU) 24 USA kogukonnas 4407 noorega. Usaldusväärseimad tulemused pärinevad sellest. Ameerika Ühendriikides vähendas CTC käsirelva kandmise kumulatiivset riski noorukieas umbes veerandi võrra (OR 0,76; 95% usaldusvahemik 0,70–0,84; Rowhani-Rahbar jt, 2023) – USA kontekstis vägivalla keskne näitaja, mida ei saa otse Euroopasse üle kanda. Ja 23-aastaselt, kaksteist aastat pärast programmi algust, näitasid CTC kogukondades üles kasvanud noored täiskasvanud endiselt kõrgemat püsiva alkoholist ja uimastitest hoidumise määra; kulu-tulu analüüs, mis toetub üksikutele olulistele tulemustele hoolimata üldiselt tagasihoidlikest käitumuslikest mõjudest, leidis netotulu umbes 7150 USA dollarit inimese kohta (Kuklinski jt, 2021). Ka väljaspool uuringutingimusi, rutiinses praktikas 388 koolipiirkonnas ja napilt 471 000 noorteuuringus Pennsylvanias, näitasid CTC piirkonnad madalamat uimastite tarvitamise, õigusrikkumiste ja depressiooni taset (väike kuni mõõdukas; Chilenski jt, 2019). Austraalia kulu-tulu tulemus (umbes 2,6 Austraalia dollarit dollari kohta; Abimanyi-Ochom jt, 2024) ja hiljutine vägivalda puudutav tulemus Denveri ebasoodsatest elupiirkondadest (Kingston jt, 2026) toetavad pilti – viimane koos piiranguga: noorte vägivallaga seotud vahistamiste vähenemine ilmnes vaid ühes kahest kogukonnast, mis viitab, et edu otsustavad kontekst ja elluviimise kvaliteet (lähemalt Denveri uuringust).
Sama oluline on see, mida tõendus ei toeta. USA uuringu pikaajalised mõjud puudutavad eeskätt riskikäitumise ärahoitud algust, mitte praegust käitumist 21-aastaselt; globaalne test üle kõigi esmaste tulemusnäitajate jäi statistilisest olulisusest napilt maha ja mõjud kontsentreerusid noorte meeste hulgas (Oesterle jt, 2018). Soodsad mõjud kaitseteguritele 8. klassis (Kim, Gloppen jt, 2015) ei olnud 10. klassiks enam järjekindlalt tuvastatavad (Kim, Oesterle jt, 2015). Uurimistöös endas on ka läheduse efekt: märkimisväärne osa kõige usaldusväärsematest tulemustest pärineb rühmalt, kes lähenemisviisi välja töötas; sõltumatud kordusuuringud Pennsylvanias, Austraalias ja Denveris osutavad samasse suunda, kuid programmi ja hindamise lähedust tuleb nende kaalumisel silmas pidada. 2025. aasta novembris koondas Ühendkuningriigi Youth Endowment Fund 41 efekti suurust 13 väljaandest ja leidis vägivalla ja õigusrikkumiste tulemuste lõikes koondatud suhtelise riski 0,93, 95% usaldusvahemikuga 0,84–1,02, mis hõlmab ka mõju puudumist; see hindas lähenemisviisi madala mõjuga ja väga madala usaldusväärsusega, uuringute kogumi põhjal, millest mitte ükski ei pärinenud Ühendkuningriigist (meie lugemine otsusest).
Euroopa jaoks puudub käitumuslike mõjude usaldusväärne tõendus endiselt. Saksamaa uurimistöö on seni kindlustanud uuringukavandi (Röding jt, 2022) ja mõõdiku (Reder jt, 2024). Omavalitsuse ennetussüsteemi tasandil ei leidnud CTC-EFF uuring vaatlusperioodil kuni 2023 statistiliselt olulisi mõjusid; autorid seostavad seda pandeemia aeglustatud elluviimise edenemisega (Röding jt, 2026). Tõendatavalt kasvas elluviidud tõenduspõhiste programmide arv (Decker jt, 2025) – mitte seni noorte käitumine. Kaheteistkümne paarikaupa võrreldud piirkonna metaanalüüs leiab samal ajal positiivse üldmõju kasutuselevõtule (g = 0,57) ja seostab 40,5% piirkondadevahelisest varieeruvusest elluviimise kvaliteediga (von Holt jt, 2025; praegu konverentsiettekanne). Need kaks ei ole vastuolus: kus CTC-d viidi hästi ellu, liikus midagi; keskmiselt üle kõigi piirkondade, millest enamik pandeemia ajal vaevu edasi jõudis, mitte.
Vajadusega proportsionaalsel ennetusel on samuti piir. See doseerib piirkonna tasandil ja vähendab gradienti elupiirkondade vahel; koormatud elupiirkonna sees jäävad kõige koormatumad pered raskemini kättesaadavaks, sest teenustesse enesevalik järgib sama sotsiaalset gradienti. Ilma madala lävega, väljaulatuva tööta nihutab CTC ennetusdilemma, mitte ei lahusta seda (vrd Marmot Review, 2010). Lõpuks väärib endiselt tõsiselt võtmist ka riskitegurite paradigma põhimõtteline kriitika – et riskile ja programmidele keskenduv vaade võib struktuurseid põhjusi individualiseerida ja noori stigmatiseerida (Haines & Case, 2008). Topeltfookus risk- ja kaitseteguritel seda ei kõrvalda; see jääb erialase reflektsiooni küsimuseks.
Kokkuvõte: printsiipide toimivaks muutmine
CTC ei ole võõrkeha, mille sisse sotsiaaltöö end sundida laseb, vaid lähenemisviis oma ridadest, mis ühendab selle printsiibid haruldase hüvega: süstemaatiline, piirkonnapõhine, andmepõhine ja tulemustele orienteeritud juhtimine. See võtab tõsiselt nõrkused, mida laste ja noortega tehtav sotsiaaltöö on ammu enda juures nimetanud – mõjulõhe, teenuste siilustumine, andmetevaene planeerimine, ennetusdilemma – ning tõlgib eriala enda juhtprintsiibid programmilisest deklaratsioonist kontrollitavaks praktikaks.
Vastutustundlik viis seda teha ei ole mehaaniliselt „tõenduspõhine“, vaid tõendustest lähtuv: tõendus toetab professionaalset otsustust seda asendamata. Kas CTC on oma mõjult „sotsiaalselt õiglasem“, otsustab mitte mõjude mõõdetavus, vaid see, kas see laiendab noorte tegelikke võimalusi, mida mõõdab võimekuste lähenemine (Otto & Ziegler, 2010). Euroopa tõendus käitumusliku mõju ja järjepidevuse kohta on alles tulemas; seni seisneb CTC näidatud tugevus selles, et see viib metoodiliselt ja usaldusväärselt ellu õiged asjad, mida eriala on enamasti vaid postuleerinud.
Viited
Abimanyi-Ochom, J., Mihalopoulos, C., Toumbourou, J. W., Bailey, J. A., Hutchinson, D., Nguyen, P., & Le, L. K.-D. (2024). Australian Communities That Care (CTC) intervention: Benefit-cost analysis of a community-based youth alcohol prevention initiative. PLoS ONE, 19(12), e0314153. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0314153
Albus, S., Greschke, H., Klingler, B., Messmer, H., Micheel, H.-G., Otto, H.-U., & Polutta, A. (2010). Wirkungsorientierte Jugendhilfe: Abschlussbericht der Evaluation des Bundesmodellprogramms „Qualifizierung der Hilfen zur Erziehung“. Institut für soziale Arbeit (ISA).
Bauer, U. (2005). Das Präventionsdilemma: Potenziale schulischer Kompetenzförderung im Spiegel sozialer Polarisierung. VS Verlag für Sozialwissenschaften.
Birgel, V., Röding, D., & Walter, U. (2024). Community Capacity für Gesundheitsförderung: Ergebnisse der CTC-EFF-Studie. Public Health Forum, 32(3), 181–185. https://doi.org/10.1515/pubhef-2024-0071
Böhnisch, L. (1997). Sozialpädagogik der Lebensalter: Eine Einführung. Juventa.
Brender, R., Bremer, K., Kula, A., Groeger-Roth, F., & Walter, U. (2024). Evidenzregister Grüne Liste Prävention: Analyse der gelisteten wirksamkeitsgeprüften Programme. Das Gesundheitswesen, 86(7), 474–482. https://doi.org/10.1055/a-2308-7256
Budde, W., Früchtel, F., & Hinte, W. (Eds.). (2006). Sozialraumorientierung: Wege zu einer veränderten Praxis. VS Verlag für Sozialwissenschaften.
Catalano, R. F., & Hawkins, J. D. (1996). The social development model: A theory of antisocial behavior. In J. D. Hawkins (Ed.), Delinquency and crime: Current theories (pp. 149–197). Cambridge University Press.
Catalano, R. F., Berglund, M. L., Ryan, J. A. M., Lonczak, H. S., & Hawkins, J. D. (2004). Positive youth development in the United States: Research findings on evaluations of positive youth development programs. The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science, 591(1), 98–124. https://doi.org/10.1177/0002716203260102
Chilenski, S. M., Frank, J., Summers, N., & Lew, D. (2019). Public health benefits 16 years after a statewide policy change: Communities That Care in Pennsylvania. Prevention Science, 20(6), 947–958. https://doi.org/10.1007/s11121-019-01028-y
Decker, L., von Holt, I., Ünlü, S., Walter, U., & Röding, D. (2025). Early effects of Communities That Care on the adoption and implementation fidelity of evidence-based prevention programs in communities: Results from a quasi-experimental study. Prevention Science, 26, 621–633. https://doi.org/10.1007/s11121-025-01823-w
Früchtel, F., Cyprian, G., & Budde, W. (2013). Sozialer Raum und Soziale Arbeit. Textbook: Theoretische Grundlagen (3rd ed.). Springer VS. https://doi.org/10.1007/978-3-531-19046-4
Gehne, D. H., & Schröpler, J.-P. (2020). Kommunales Präventionsmonitoring: Konzept – Umsetzungspotentiale – Alternativen (ZEFIR-Materialien, Vol. 8). ZEFIR, Ruhr-Universität Bochum. https://doi.org/10.46586/rub.zefir.159.135
Grunwald, K., & Thiersch, H. (2018). Lebensweltorientierung. In H.-U. Otto, H. Thiersch, R. Treptow, & H. Ziegler (Eds.), Handbuch Soziale Arbeit (6th ed., pp. 906–913). Ernst Reinhardt.
Haggerty, K. P., & Shapiro, V. B. (2013). Science-based prevention through Communities That Care: A model of social work practice for public health. Social Work in Public Health, 28(3–4), 349–365. https://doi.org/10.1080/19371918.2013.774812
Haines, K., & Case, S. (2008). The rhetoric and reality of the ‘risk factor prevention paradigm’ approach to preventing and reducing youth offending. Youth Justice, 8(1), 5–20. https://doi.org/10.1177/1473225407087039
Hawkins, J. D., & Catalano, R. F. (1992). Communities That Care: Action for drug abuse prevention. Jossey-Bass.
Herriger, N. (2014). Empowerment in der Sozialen Arbeit: Eine Einführung (5th ed.). Kohlhammer.
Hinte, W., & Treeß, H. (2014). Sozialraumorientierung in der Jugendhilfe: Theoretische Grundlagen, Handlungsprinzipien und Praxisbeispiele einer kooperativ-integrativen Pädagogik (3rd ed.). Beltz Juventa.
Kim, B. K. E., Gloppen, K. M., Rhew, I. C., Oesterle, S., & Hawkins, J. D. (2015). Effects of the Communities That Care prevention system on youth reports of protective factors. Prevention Science, 16(5), 652–662. https://doi.org/10.1007/s11121-014-0524-9
Kim, B. K. E., Oesterle, S., Hawkins, J. D., & Shapiro, V. B. (2015). Assessing sustained effects of Communities That Care on youth protective factors. Journal of the Society for Social Work and Research, 6(4), 565–589. https://doi.org/10.1086/684163
Kingston, B. E., Arredondo Mattson, S., Little, J. S., Steeger, C. M., Sigel, E. J., Carrillo, U. L., Bechhoefer, D., Argamaso, S., & D’Inverno, A. (2026). Effects of the Communities That Care (CTC) prevention system on youth violence outcomes in two violence-impacted Denver communities. American Journal of Criminal Justice, 51(1), 281–308. https://doi.org/10.1007/s12103-025-09811-0
Kuklinski, M. R., Oesterle, S., Briney, J. S., & Hawkins, J. D. (2021). Long-term impacts and benefit–cost analysis of the Communities That Care prevention system at age 23, 12 years after baseline. Prevention Science, 22(4), 452–463. https://doi.org/10.1007/s11121-021-01218-7
Luhmann, N., & Schorr, K. E. (1982). Das Technologiedefizit der Erziehung und die Pädagogik. In N. Luhmann & K. E. Schorr (Eds.), Zwischen Technologie und Selbstreferenz: Fragen an die Pädagogik (pp. 11–40). Suhrkamp.
Marmot Review. (2010). Fair society, healthy lives: The Marmot Review. Strategic review of health inequalities in England post-2010. Institute of Health Equity, University College London. instituteofhealthequity.org
Oelerich, G., & Otto, H.-U. (Eds.). (2011). Empirische Forschung und Soziale Arbeit: Ein Studienbuch. VS Verlag für Sozialwissenschaften.
Oesterle, S., Kuklinski, M. R., Hawkins, J. D., Skinner, M. L., Guttmannova, K., & Rhew, I. C. (2018). Long-term effects of the Communities That Care trial on substance use, antisocial behavior, and violence through age 21 years. American Journal of Public Health, 108(5), 659–665. https://doi.org/10.2105/AJPH.2018.304320
Otto, H.-U., Polutta, A., & Ziegler, H. (2009). Reflexive professionalism as a second generation of evidence-based practice. Research on Social Work Practice, 19(4), 472–478. https://doi.org/10.1177/1049731509333200
Otto, H.-U., Polutta, A., & Ziegler, H. (Eds.). (2010). What works – Welches Wissen braucht die Soziale Arbeit? Zum Konzept evidenzbasierter Praxis. Verlag Barbara Budrich.
Otto, H.-U., & Ziegler, H. (Eds.). (2010). Capabilities – Handlungsbefähigung und Verwirklichungschancen in der Erziehungswissenschaft (2nd ed.). VS Verlag für Sozialwissenschaften.
Raithel, J. (2011). Jugendliches Risikoverhalten: Eine Einführung (2nd ed.). VS Verlag für Sozialwissenschaften. https://doi.org/10.1007/978-3-531-94066-3
Reder, M., Runge, R. A., Schlüter, H., & Soellner, R. (2024). The German Communities That Care youth survey: Dimensionality and validity of risk factors. Frontiers in Public Health, 12, 1472347. https://doi.org/10.3389/fpubh.2024.1472347
Röding, D., Reder, M., Soellner, R., Birgel, V., Stolz, M., Groeger-Roth, F., & Walter, U. (2022). Evaluation des wissenschaftsbasierten kommunalen Präventionssystems Communities That Care: Studiendesign und Baseline-Äquivalenz intermediärer Outcomes. Prävention und Gesundheitsförderung, 18, 316–326. https://doi.org/10.1007/s11553-022-00972-y
Röding, D., von Holt, I., Decker, L., & Walter, U. (2026). Early effects of Communities That Care on system transformation: A non-randomized community trial in Germany. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-026-01961-9
Rose, G. (1992). The strategy of preventive medicine. Oxford University Press.
Rowhani-Rahbar, A., Oesterle, S., Gause, E. L., Kuklinski, M. R., Ellyson, A. M., Schleimer, J. P., Dalve, K., Weybright, E. H., Briney, J. S., & Hawkins, J. D. (2023). Effect of the Communities That Care prevention system on adolescent handgun carrying: A cluster-randomized clinical trial. JAMA Network Open, 6(4), e236699. https://doi.org/10.1001/jamanetworkopen.2023.6699
Schubert, H., Veil, K., Spieckermann, H., & Abels, S. (2013). Evaluation des Modellprojektes „Communities That Care“ in Niedersachsen: Theoretische Grundlagen und empirische Befunde zur sozialräumlichen Prävention in Netzwerken. Verlag Sozial · Raum · Management.
Stövesand, S., Stoik, C., & Troxler, U. (Eds.). (2013). Handbuch Gemeinwesenarbeit: Traditionen und Positionen, Konzepte und Methoden. Deutschland – Schweiz – Österreich. Verlag Barbara Budrich.
von Holt, I., Decker, L., Ünlü, S., Walter, U., & Röding, D. (2025). Factors influencing the effectiveness of Communities That Care in Germany: A meta-analysis. European Journal of Public Health, 35(Suppl. 4), ckaf161.173. https://doi.org/10.1093/eurpub/ckaf161.173
Walter, U., Groeger-Roth, F., & Röding, D. (2023). Evidenzbasierte Prävention für die psychische Gesundheit von Kindern und Jugendlichen: Der Ansatz „Communities That Care“ (CTC) für Deutschland. Bundesgesundheitsblatt – Gesundheitsforschung – Gesundheitsschutz, 66(7), 774–783. https://doi.org/10.1007/s00103-023-03725-0
Wohlgemuth, K. (2009). Prävention in der Kinder- und Jugendhilfe: Annäherung an eine Zauberformel. VS Verlag für Sozialwissenschaften.