Ühe pilguga
- CTC on üks maailma enim hinnatud kogukondlikke ennetussüsteeme. Selle keskne tõendusmaterjal pärineb kogukondade tasandil juhuslikustatud uuringust, , mis jälgis 4407 õpilast 24 väikelinnas viiendast klassist täiskasvanuikka ja säilitas 92,5% neist uuringus kuni keskhariduse lõpuni (Hawkins jt, 2009, 2014).
- Mõju on olemas ja see on konkreetne. CTC lükkab püsivalt edasi või hoiab ära uimastite esmakordse tarvitamise ja esimesed sammud õigusrikkumiste teele. See ei vähenda järjekindlalt seda, kui palju noored hilises noorukieas parajasti tarvitavad, ning mõju kaitseteguritele piirdub mõne eluvaldkonnaga (Hawkins jt, 2014; Kim jt, 2014).
- Mehhanismi on testitud, mitte eeldatud. Käitumismõjud toimivad täielikult selle kaudu, et kogukond võtab omaks teaduspõhise lähenemise ennetusele, ning see muutus kestis kauem kui uuringu rahastus (Brown jt, 2013; Rhew jt, 2013).
- Kordusuuringute tulemused väljaspool Ameerika Ühendriike on vastuolulised. Austraalias leiti noorte uimastitarvitamise järsemat vähenemist ja positiivne majanduslik tulu; Hollandi tulemusuuring ei suutnud käitumismõjusid korrata; Saksamaa uuring on seni esitanud süsteemitasandi tulemusi, mis sõltuvad suuresti sellest, kui hästi kogukond elluviimisega toime tuli (Toumbourou jt, 2019; Jonkman jt, 2015; Röding jt, 2026).
- Kõige hilisem sõltumatu ülevaade on ettevaatlik. 2025. aastal koondas Youth Endowment Fund 41 efekti suurust 13 publikatsioonist ja leidis vägivalla ja õigusrikkumiste tulemuste koondatud suhtelise riski 0,93, usaldusvahemikuga, mis ületab ühe, ning hindas lähenemisviisi madala mõjuga ja väga madala usaldusväärsusega. Ükski koondatud uuring ei pärinenud Ühendkuningriigist. Meie arvates on õige vastus sellele hinnangule rohkem Euroopa tõendeid, mitte vähem.
Miks ennetussüsteeme on raske hinnata ja miks CTC-d siiski hinnati
Communities That Care ei ole programm. See on viis, kuidas kogukond otsustab, mida teha: koguda andmeid ja kohta, mis kujundavad noorte elu, seada prioriteediks need, mis on kohapeal kõige kõrgemad, valida neid käsitlevad tõendatud mõjuga programmid, viia need hästi ellu ja mõõta uuesti. Üht vanemlusprogrammi saab hinnata, võrreldes perekondi, kes selles osalesid, nendega, kes ei osalenud. Otsustamise süsteemi saab hinnata vaid kogukondi aastate jooksul võrreldes, koos kogu müraga, mida kogukonnad tekitavad.
Euroopa aruteludes kogukondlike ennetusstrateegiate üle väidetakse vahel, et seda laadi sekkumisi, mitmeaastaseid, mitut sektorit hõlmavaid ja igale kohale kohandatud, ei saa kontrollitud kavanditega üldse hinnata. See argument väärib otsest vastust. Esiteks on täpselt sellist sekkumist hinnatud kogukondade tasandil juhuslikustatud kavandi, pikisuunalise kohortuuringu ja korratud vahendusanalüüsidega: just see on Community Youth Development Study (Hawkins jt, 2009, 2014). Teiseks on hindamismetoodika kahe aastakümne jooksul loonud tööriistakasti keerukate rahvatervise sekkumiste jaoks, alates Medical Research Councili keerukate sekkumiste raamistikust kuni realistliku hindamise ja süsteemiperspektiivi võtvate protsessihindamisteni (McGill jt, 2020). Keerukus ei ole metodoloogiline saatus. See on nõue uuringukavandile ja rahastusele. Kui väide, et midagi ei saa hinnata, kõvastub põhimõtteks, kaitseb see sekkumist kontrolli eest, selle asemel et teadmisi sellest edendada.
Teooria, mida proovile pandi
CTC tugineb kahele mudelile, mis kuuluvad kokku. , mille on sõnastanud Richard F. Catalano ja J. David Hawkins (1996), lõimib kontrolliteooria, sotsiaalse õppimise teooria ja diferentsiaalse assotsiatsiooni teooria käitumise arenguteooriaks. Selle põhiväide on lihtne: noored seostuvad inimeste ja institutsioonidega, kes annavad neile võimalusi tähenduslikuks kaasatuseks, oskusi neid võimalusi kasutada ja tunnustust selle eest. Seotus viib selle rühma normide omaksvõtuni. Sama mehhanism tekitab prosotsiaalse seotuse toetavas keskkonnas ja antisotsiaalse seotuse häiritud keskkonnas.
Sotsiaalse arengu strateegia on mudeli praktiline vorm: luua võimalusi prosotsiaalseks kaasatuseks noore elu igas valdkonnas, õpetada oskusi, mida on vaja nende kasutamiseks, anda õigeaegset ja õiglast tunnustust ning hoida seda kõike koos selgete, tervist edendavate ootuste ja usaldusväärsete suhetega (Hawkins jt, 2002; Fagan jt, 2019). See on sild abstraktse mudeli ja kohaliku koostöövõrgustiku konkreetse töö vahel.
Sellele teooriale ehitatud süsteem toimib viies etapis: valmisoleku hindamine, koostöö korraldamine, kogukonna profiili loomine CTC noorteuuringu põhjal, tegevuskava koostamine väikese hulga prioriseeritud tegurite ja tõendatud mõjuga programmide ümber ning selle kava elluviimine ja hindamine kahe- kuni viieaastases tsüklis. Süsteemi kirjeldatakse üksikasjalikult mujal sellel veebilehel; siin on oluline, et andmete kogumine, programmide valik ja hindamine on lukustatud ühte ahelasse. Just seda ahelat uuring testis.
Community Youth Development Study: kavand
Uuring algas 2003. aastal 24 väikelinnas seitsmes USA osariigis: Colorados, Illinois’s, Kansases, Maine’is, Oregonis, Utah’s ja Washingtonis. Igas osariigis sobitati linnad paarideks suuruse, vaesuse, etnilise koosseisu ja kuritegevuse järgi ning üks linn igast paarist määrati CTC-sse mündiviskega (Hawkins jt, 2009, 2012). Kaksteist sekkumiskogukonda said sekkumisperioodi viieks aastaks koolitust, tehnilist abi, rahastatud koordinaatori ja raha programmide jaoks. Pikisuunalist 4407 viienda klassi õpilase kohorti küsitleti igal aastal 2004–2011 ning 92,5% neist oli kaheteistkümnendas klassis veel uuringus (Hawkins jt, 2014). Linnad olid väikesed, ükski ei olnud suurem kui umbes 50 000 elanikku, ning maa- või eeslinnaliku iseloomuga. See asjaolu on hiljem oluline.
Mida uuring leidis, järgemööda
Esimesed aastad kuni kaheksanda klassini. Mõjud sihitud riskiteguritele ja õigusrikkumisega seotud käitumise algusele olid nähtavad juba viienda ja seitsmenda klassi vahel (Hawkins jt, 2008). Kaheksandaks klassiks oli alkoholi, sigarettide ja suitsuta tubaka esmakordse tarvitamise ning esimeste õigusrikkumiste uute juhtude esinemine CTC kogukondades oluliselt madalam kui kontrollkogukondades. Mõne aine 30 päeva ja viimase aasta õigusrikkumised olid samuti madalamad (Hawkins jt, 2009).
Kümnes klass, aasta pärast sekkumisperioodi lõppu. Sihitud riskitegurid kasvasid CTC kogukondades aeglasemalt ja jäid oluliselt madalamaks. Praegune sigaretisuitsetamine ning viimase aasta õigusrikkumised ja vägivald vähenesid (Hawkins jt, 2012).
Kaheteistkümnes klass, kolm aastat hiljem. Siin pilt muutus. CTC kogukondade õpilased olid oluliselt suurema tõenäosusega kunagi mitte tarvitanud ühtegi uimastit (suhteline risk 1,32; 95% usaldusvahemik 1,06–1,63), kunagi mitte alkoholi joonud (1,31; 1,09–1,58), kunagi mitte suitsetanud (1,13; 1,01–1,27) ja kunagi mitte õigusrikkumist toime pannud (1,18; 1,03–1,36) ning nad olid väiksema tõenäosusega kunagi vägivaldsed olnud (0,86; 0,76–0,98). Praeguse tarvitamise või käitumise viimase aasta ja viimase kuu levimuse osas ei olnud aga enam sisulisi erinevusi (Hawkins jt, 2014). CTC nihutab püsivalt algust. See ei võrdsusta tingimata tasemeid hilises noorukieas.
Täiskasvanuikka. 21-aastaselt oli CTC linnade noortel täiskasvanutel 49% suurem tõenäosus hoiduda nn sissepääsuuimastitest, 18% suurem tõenäosus vältida antisotsiaalset käitumist üldse ning nende eluaegne vägivalla avaldumus oli 11% madalam; püsiv tubakast hoidumine oli kõrgem noormeestel (Oesterle jt, 2018). 23-aastaselt, kaksteist aastat pärast algmõõtmist, oli neil 20% suurem tõenäosus omada ülikoolikraadi ning kulu-tulu analüüs hindas tulu 12,88 dollarile iga investeeritud dollari kohta, kasutades konservatiivseid eeldusi ja ainult esmaseid tulemusi (Kuklinski jt, 2021). Varasem analüüs oli juba leidnud kasu ületavat kulu keskhariduse lõpuks (Kuklinski jt, 2015). Sama kohordi 2023. aasta analüüs dokumenteeris CTC kogukondades noorukieas väiksema käsirelva kandmise (Rowhani-Rahbar jt, 2023).
Lisaks käitumisele: mehhanism, süsteemimuutus, jätkusuutlikkus
- Mehhanism. Kogukonna tasandi mõjud noorte tulemustele olid täielikult vahendatud teaduspõhise ennetuslähenemise omaksvõtu kaudu, mis on mudeli loogika empiiriline test, mitte selle kordamine (Brown jt, 2013).
- Süsteemi ümberkujunemine. Neli ja pool aastat pärast elluviimise algust teatasid CTC kogukondade võtmeisikud teaduspõhise lähenemise oluliselt suuremast omaksvõtust kui nende kolleegid kontrollkogukondades (Brown jt, 2011). Kuue aasta pärast olid kogukonna normid noorte uimastitarvitamise vastu püsivalt tugevamad (Rhew jt, 2013).
- Struktuuride püsivus. Kakskümmend kuud pärast uuringu rahastuse lõppu eksisteeris kaheteistkümnest CTC koostöövõrgustikust endiselt üksteist ja need täitsid süsteemi protsessinõuetest palju rohkem kui võrdlusorganid (Gloppen jt, 2012). Poolteist aastat pärast rahastuse lõppu püsis teaduspõhise ennetuse omaksvõtt CTC kogukondades oluliselt kõrgemal (Rhew jt, 2013).
- Kaitsetegurid. Mõjud kaitseteguritele olid mõõdetavad kaheksandas klassis kogukonna, kooli ning eakaaslaste ja üksikisiku valdkonnas, kuid mitte perekonna valdkonnas (Kim jt, 2014). Kümnendaks klassiks, aasta pärast sekkumisperioodi, ei olnud mõjud kõigis valdkondades enam järjekindlalt nähtavad, kuigi soo ja lähteriski järgi diferentseeritud mõjud säilisid (Kim jt, 2015).
- Sugu. 19-aastaselt olid eluaegsed mõjud selgemad noormeestel kui neidudel (Oesterle jt, 2015).
Uuringu ausalt lugemine
Community Youth Development Study vastab kõrgeimatele standarditele, mis ennetusteadusel on: kogukondade tasandil juhuslikustatud kavand, pikk vaatlusperiood, väga kõrge osalejate säilimine, valideeritud skaalad ja korratud vahendusanalüüsid. Selle mõju on sellegipoolest konkreetne: tugev uimastite esmakordse tarvitamise ja esimeste õigusrikkumiste edasilükkamisel või ärahoidmisel, vähem selge hilise noorukiea praeguses levimuses ja kaitsetegurite osas piiratud konkreetsete valdkondadega.
See on ka kontekstiga seotud. Uuring viidi läbi väikelinnades USA maa- ja eeslinnalise struktuuriga. Midagi selles ei anna luba otseseks järelduseks suurlinnade kohta. Esimesed tõendid suurest linnalisest ja suure koormusega keskkonnast saabusid alles 2024. aastal, kui avaldati CTC mittejuhuslikustatud hindamine Chicago Greater Bronzeville’i kogukonnas, mis leidis raskete kallaletungide ja röövide vähenemist võrreldes sarnaste Chicago naabruskondadega (Gorman-Smith jt, 2024). See on julgustav ning see on üks uuring nõrgema kavandiga kui põhiuuring.
Üks väärtõlgendus tuleb nimetada. Kuna enamik mõõdetud mõjusid tuli kümne- kuni neljateistaastastele pakutud tõendatud mõjuga programmidest, taandatakse CTC vahel kooliprogrammide loogikale. See on liiga kitsas. CTC mõistab end kogukonna koordineerimise ja otsustamise süsteemina (Hawkins jt, 2002; Fagan jt, 2019). Eisenberg ja Raghavan (2024) panid selle aednikusõnadesse: üksikud programmid on seeme, CTC on muld, milleta seeme ei võta. Noorteuuring annab noorsootööle, koolidele, rahvatervishoiule, politseile, vabaühendustele ja kohalikule poliitikale ühise pildi olukorrast ja ühise keele, mille alusel sektoripiire ületades tegutseda.
Kordusuuringud väljaspool Ameerika Ühendriike
Austraalia. CTC-d on Victorias ellu viidud alates 2001. aastast. Pikisuunaline analüüs võrdles nelja kogukonda, mis olid CTC protsessi läbinud, 104 muu piirkonnaga, tuginedes 41 328 noorteküsitlusele, mis koguti aastatel 1999–2015, ning leidis CTC piirkondades oluliselt järsemaid aastaseid vähenemisi eluaegses alkoholi-, tubaka- ja kanepitarvitamises ning viimase aasta antisotsiaalses käitumises (Toumbourou jt, 2019). Hilisemad analüüsid dokumenteerisid mõjusid omavalitsuste noorte kuritegevuse määradele aastatel 2010–2019 (Rowland jt, 2022) ja haiglaravile sattunud laste ja noorukite vigastustele (Berecki-Gisolf jt, 2020). Selle mittejuhuslikustatud koostöövõrgustike uuringu kulu-tulu analüüs hindas tulu 2,60 Austraalia dollarile iga investeeritud dollari kohta, kusjuures 93% kasust tuli välditud kuritegevusest ja vägivallast; sekkumine maksis umbes kolm dollarit noore kohta aastas ja tõi tagasi umbes kaheksa (Abimanyi-Ochom jt, 2024). Austraalia tulemused on trenditasandi, nõrgema kavandiga kui USA uuring, ja need osutavad samas suunas. Neid vaadeldakse üksikasjalikumalt eraldi artiklis.
Holland. Josine Junger-Tas tõi CTC Hollandisse 1990. aastate lõpus ning seda hinnati kvaasieksperimentaalselt viies elupiirkonnas (Steketee jt, 2013). Aastaid 2008–2011 hõlmanud tulemusuuring ei suutnud korrata Ameerika Ühendriikides mõõdetud mõjusid noorte probleemkäitumisele. Selle autorid seostavad seda peamiselt kavandi piirangutega (Jonkman jt, 2015), samas kui riigis siis saadaval olnud palju lühemat tõendatud mõjuga programmide nimekirja kirjeldatakse elluviimise täiendava piiranguna (Steketee jt, 2013). Riski- ja kaitsetegurite tasandil seevastu ennustasid samad tegurid noorte probleemkäitumist mõlemas riigis (Oesterle jt, 2012). CTC diagnostiline loogika kandub üle. Iga konkreetse programmivaliku tulemuslikkust tuleb igas riigis tõendada.
Saksamaa. CTC-EFF, Hannoveri Meditsiiniülikooli juhitud mittejuhuslikustatud kogukonnauuring, võrdles CTC kogukondi sobitatud võrdluskogukondadega (Röding jt, 2021). Selle vaatlusaken jäi täielikult pandeemia-aastatesse ning erinevalt USA uuringust ei rahastanud see osalevates kogukondades koordinaatorit. Nendes tingimustes edenes elluviimine vähe ja keskmist mõju kohalikule ennetussüsteemile ei olnud veel võimalik näidata (Röding jt, 2026). Metaanalüüs kaheteistkümne sobitatud kogukonnapaari üle leidis positiivse üldmõju tõenduspõhise ennetuse kasutuselevõtule (g = 0,57) koos suure erinevusega kohtade vahel, millest elluviimise kvaliteet üksi seletas 40,5% (von Holt jt, 2025; seni konverentsi kokkuvõte). Käitumistulemusi ei ole veel esitatud. Mida Saksamaa uuring on seni näidanud, on see, kui palju sõltub elluviimisest, mis on eraldi artikli teema.
Ühendkuningriik. Communities that Care UK töötas aastatel 1998–2008 enam kui kuuekümne paigaga; umbes kolmkümmend neist viisid ellu CTC protsessi, ülejäänud tellisid ainult noorteuuringu. Tegevus lõppes 2009. aastal. Kolme demonstratsioonipaiga hindamine leidis, et kaks neist ei viinud mudelit ellu kavandatud viisil; kolmas, mis seda tegi, näitas lootustandvaid tulemusi (Crow jt, 2004). Programm lõppes siis, kui lõppes selle rahastus. Ühendkuningriigis ei ole sellest ajast tehtud ühtegi CTC tulemusuuringut.
Youth Endowment Fundi 2025. aasta ülevaade
2025. aasta novembris avaldas Youth Endowment Fund, mis nõustab vägivallaennetuse küsimustes Inglismaad ja Walesi, oma Toolkitis CTC ülevaate (Youth Endowment Fund, 2025). Selle metaanalüüs 41 efekti suurusest 13 publikatsioonist leidis vägivalla ja õigusrikkumiste tulemuste koondatud suhtelise riski 0,93, 95% usaldusvahemikuga 0,84 kuni 1,02, mis ei ole statistiliselt oluline, ning uuringutevahelise olulise heterogeensuse. Fond hindas lähenemisviisi madala mõjuga, väga madala usaldusväärsuse ja kõrge kuluga ning soovitas tellijatel mitte rahastada ega laiendada uusi CTC programme, kuni edasised uuringud näitavad, et lähenemisviisi on võimalik Ühendkuningriigi kontekstis tulemuslikult ellu viia.
Selle hinnangu kohta tasub teada kahte asja. Esiteks ei pärinenud ükski ülevaates koondatud uuring Ühendkuningriigist; mure puudutab elluviidavust keskkonnas, kus CTC-d pole alates 2009. aastast rakendatud ja mida hinnati viimati 2000. aastate keskel, mitte mudelit. Teiseks osutab ainult vägivalla hinnang, ligikaudu 10% vähem vägivalda (suhteline risk 0,87; 95% usaldusvahemik 0,75–1,01), samas suunas nagu iga uuring sellel lehel; mida ülevaade olemasolevate uuringute põhjal tuvastada ei suutnud, oli see, et mõju erineb usaldusväärselt nullist. See on õiglane väljakutse. Tõenditeleht ja eraldi artikkel tegelevad sellega üksikasjalikult.
Piirangud ja lahtised küsimused
Kogu lugupidamisega olemasolevate tõendite vastu tuleks nende piirid selgelt välja öelda:
- Uuring on metodoloogiliselt tugev, kuid seotud oma kontekstiga, väikesed USA linnad ja uimastitarvitamisele ning õigusrikkumistele keskendunud tulemused, ning see ei näita järjekindlaid mõjusid hilise noorukiea praegusele levimusele ega perekonna kaitseteguritele (Hawkins jt, 2014; Kim jt, 2014).
- Rahvusvahelised kordusuuringud on vastuolulised: Austraalia positiivsed trendileiud seisavad Hollandi tulemusuuringu nulltulemuse kõrval, mis rõhutab, kui palju sõltub sobivatest, kohapeal kättesaadavatest programmidest (Toumbourou jt, 2019; Jonkman jt, 2015).
- CTC mõjude püsivus sõltub jätkuvast koolitusest ja rahastusest (Rhew jt, 2013; Gloppen jt, 2012).
- Kõige hilisem sõltumatu ülevaade peab mõju vägivallale ebakindlaks ja põhjus on uuringute nappus keskkonnas, mis on sellele oluline.
Uuringuid on vaja eelkõige CTC tulemuslikkuse kohta suurlinnades ning sotsiaalselt ja keeleliselt mitmekesistes elupiirkondades, kus Chicago uuring on esimene andmepunkt, mitte vastus; käitumistulemuste kohta Euroopa elluviimistes, mida Saksamaa toodab ning Rootsi, Eesti ja Iirimaa ette valmistavad, samal ajal kui Horvaatia ehitab selleks uuringutaristut; ning ennetussüsteemide majandushindamise kohta, erinevalt üksikprogrammidest. Keerukaid kogukondlikke sekkumisi saab hinnata, kui investeering etapiviisilistesse kavanditesse, kontekstianalüüsist elluviimisuuringu ja vahendusanalüüsi kaudu tulemuste mõõtmiseni, tegelikult tehakse (McGill jt, 2020). Community Youth Development Study näitab, mida see investeering annab.
Kokkuvõte
Communities That Care on teinud midagi, mida enamik kogukondlikke ennetusstrateegiaid ei ole: see on oma eeldusi juhuslikustatud uuringus testinud ja osalejaid täiskasvanuikka jälginud. Tulemuseks on püsiv nihe selles, millal noored hakkavad uimasteid tarvitama ja reegleid rikkuma, mõõdetav muutus selles, kuidas nende kogukonnad otsuseid teevad, ning majanduslik tulu, mis on konservatiivsete eelduste korral vastu pidanud. Tulemus on ka kitsam, kui selle maine mõnikord eeldab, ning seda ei ole veel Euroopa tulemusuuringus korratud. CTC-d kaaluv kogukond peaks selle lause mõlemat poolt tõsiselt võtma. Samuti peaksid seda tegema teadlased, kelle ülesanne on lünk sulgeda.
Kirjandus
Abimanyi-Ochom, J., Wanni Arachchige Dona, S., Bohingamu Mudiyanselage, S., Mehta, K., Kuklinski, M., Rowland, B., Toumbourou, J. W., & Carter, R. (2024). Australian Communities That Care (CTC) intervention: Benefit-cost analysis of a community-based youth alcohol prevention initiative. PLOS ONE, 19(11), e0314153. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0314153
Berecki-Gisolf, J., Rowland, B., Reavley, N., Minuzzo, B., & Toumbourou, J. W. (2020). Evaluation of community coalition training effects on youth hospital-admitted injury incidence in Victoria, Australia: 2001–2017. Injury Prevention, 26(5), 463–470. https://doi.org/10.1136/injuryprev-2019-043386
Brown, E. C., Hawkins, J. D., Arthur, M. W., Abbott, R. D., Fagan, A. A., & Catalano, R. F. (2011). Prevention service system transformation using Communities That Care. Journal of Community Psychology, 39(2), 183–201. https://doi.org/10.1002/jcop.20426
Brown, E. C., Hawkins, J. D., Rhew, I. C., Shapiro, V. B., Abbott, R. D., Oesterle, S., Arthur, M. W., Briney, J. S., & Catalano, R. F. (2013). Prevention system mediation of Communities That Care effects on youth outcomes. Prevention Science, 15(5), 623–632. https://doi.org/10.1007/s11121-013-0413-7
Catalano, R. F., & Hawkins, J. D. (1996). The social development model: A theory of antisocial behavior. In J. D. Hawkins (Ed.), Delinquency and crime: Current theories (pp. 149–197). Cambridge University Press.
Crow, I., France, A., Hacking, S., & Hart, M. (2004). Does Communities that Care work? An evaluation of a community-based risk prevention programme in three neighbourhoods. Joseph Rowntree Foundation. core.ac.uk/download/288389332.pdf
Eisenberg, D., & Raghavan, R. (2024). Communities That Care. In D. Eisenberg & R. Raghavan, The economics of behavioral health (pp. 102–113). Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780190942014.003.0008
Fagan, A. A., Hawkins, J. D., Farrington, D. P., & Catalano, R. F. (2019). Communities That Care: Building community engagement and capacity to prevent youth behavior problems. Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780190299217.001.0001
Gloppen, K. M., Arthur, M. W., Hawkins, J. D., & Shapiro, V. B. (2012). Sustainability of the Communities That Care prevention system by coalitions participating in the Community Youth Development Study. Journal of Adolescent Health, 51(3), 259–264. https://doi.org/10.1016/j.jadohealth.2011.12.018
Gorman-Smith, D., Garthe, R. C., Schoeny, M. E., Cosey-Gay, F. N., Harris, C., Brown, C. H., & Villamar, J. A. (2024). The impact of the Communities That Care approach in reducing violence and crime within an urban, high-burden community. Prevention Science, 25(6), 863–877. https://doi.org/10.1007/s11121-024-01707-5
Hawkins, J. D., Brown, E. C., Oesterle, S., Arthur, M. W., Abbott, R. D., & Catalano, R. F. (2008). Early effects of Communities That Care on targeted risks and initiation of delinquent behavior and substance use. Journal of Adolescent Health, 43(1), 15–22. https://doi.org/10.1016/j.jadohealth.2008.01.022
Hawkins, J. D., Catalano, R. F., & Arthur, M. W. (2002). Promoting science-based prevention in communities. Addictive Behaviors, 27(6), 951–976. https://doi.org/10.1016/S0306-4603(02)00298-8
Hawkins, J. D., Oesterle, S., Brown, E. C., Arthur, M. W., Abbott, R. D., Fagan, A. A., & Catalano, R. F. (2009). Results of a type 2 translational research trial to prevent adolescent drug use and delinquency: A test of Communities That Care. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 163(9), 789–798. https://doi.org/10.1001/archpediatrics.2009.141
Hawkins, J. D., Oesterle, S., Brown, E. C., Monahan, K. C., Abbott, R. D., Arthur, M. W., & Catalano, R. F. (2012). Sustained decreases in risk exposure and youth problem behaviors after installation of the Communities That Care prevention system in a randomized trial. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 166(2), 141–148. https://doi.org/10.1001/archpediatrics.2011.183
Hawkins, J. D., Oesterle, S., Brown, E. C., Abbott, R. D., & Catalano, R. F. (2014). Youth problem behaviors 8 years after implementing the Communities That Care prevention system: A community-randomized trial. JAMA Pediatrics, 168(2), 122–129. https://doi.org/10.1001/jamapediatrics.2013.4009
Jonkman, H., Aussems, C., Steketee, M., Boutellier, H., & Cuijpers, P. (2015). Prevention of problem behaviours among adolescents: The impact of the Communities That Care strategy in the Netherlands (2008–2011). International Journal of Developmental Science, 9(1), 37–52. https://doi.org/10.3233/dev-13121
Kim, B.-K. E., Gloppen, K. M., Rhew, I. C., Oesterle, S., & Hawkins, J. D. (2014). Effects of the Communities That Care prevention system on youth reports of protective factors. Prevention Science, 16(5), 652–662. https://doi.org/10.1007/s11121-014-0524-9
Kim, B.-K. E., Oesterle, S., & Hawkins, J. D. (2015). Assessing sustained effects of Communities That Care on youth protective factors. Journal of the Society for Social Work and Research, 6(4), 565–589. https://doi.org/10.1086/684163
Kuklinski, M. R., Fagan, A. A., Hawkins, J. D., Briney, J. S., & Catalano, R. F. (2015). Benefit-cost analysis of a randomized evaluation of Communities That Care: Monetizing intervention effects on the initiation of delinquency and substance use through grade 12. Journal of Experimental Criminology, 11(2), 165–192. https://doi.org/10.1007/s11292-014-9226-3
Kuklinski, M. R., Oesterle, S., Briney, J. S., & Hawkins, J. D. (2021). Long-term impacts and benefit-cost analysis of the Communities That Care prevention system at age 23, 12 years after baseline. Prevention Science, 22(4), 452–463. https://doi.org/10.1007/s11121-021-01218-7
McGill, E., Marks, D., Er, V., Penney, T., Petticrew, M., & Egan, M. (2020). Qualitative process evaluation from a complex systems perspective: A systematic review and framework for public health evaluators. PLOS Medicine, 17(11), e1003368. https://doi.org/10.1371/journal.pmed.1003368
Oesterle, S., Hawkins, J. D., Steketee, M., Jonkman, H., Brown, E. C., Moll, M., & Haggerty, K. P. (2012). A cross-national comparison of risk and protective factors for adolescent drug use and delinquency in the United States and the Netherlands. Journal of Drug Issues, 42(4), 337–357. https://doi.org/10.1177/0022042612461769
Oesterle, S., Hawkins, J. D., Kuklinski, M. R., Fagan, A. A., Fleming, C., Rhew, I. C., Brown, E. C., Abbott, R. D., & Catalano, R. F. (2015). Effects of Communities That Care on males’ and females’ drug use and delinquency 9 years after baseline in a community-randomized trial. American Journal of Community Psychology, 56(3–4), 217–228. https://doi.org/10.1007/s10464-015-9749-4
Oesterle, S., Kuklinski, M. R., Hawkins, J. D., Skinner, M. L., Guttmannova, K., & Rhew, I. C. (2018). Long-term effects of the Communities That Care trial on substance use, antisocial behavior, and violence through age 21 years. American Journal of Public Health, 108(5), 659–665. https://doi.org/10.2105/AJPH.2018.304320
Rhew, I. C., Brown, E. C., Hawkins, J. D., Briney, J. S., Catalano, R. F., Arthur, M. W., & Oesterle, S. (2013). Sustained effects of the Communities That Care system on prevention service system transformation. American Journal of Public Health, 103(3), 529–535. https://doi.org/10.2105/AJPH.2011.300567
Röding, D., Soellner, R., Reder, M., Birgel, V., Kleiner, C., Stolz, M., Groeger-Roth, F., & Walter, U. (2021). Study protocol: A non-randomised community trial to evaluate the effectiveness of the Communities That Care prevention system in Germany. BMC Public Health, 21, 1927. https://doi.org/10.1186/s12889-021-11935-x
Röding, D., von Holt, I., Decker, L., & Walter, U. (2026). Early effects of Communities That Care on system transformation: A non-randomized community trial in Germany. Prevention Science. https://doi.org/10.1007/s11121-026-01961-9
Rowhani-Rahbar, A., Oesterle, S., Gause, E. L., Hill, K. G., Bailey, J. A., Briney, J. S., Bowen, D. A., Trinidad, S., Kuklinski, M. R., & Hawkins, J. D. (2023). Effect of the Communities That Care prevention system on adolescent handgun carrying. JAMA Network Open, 6(4), e236699. https://doi.org/10.1001/jamanetworkopen.2023.6699
Rowland, B., Kelly, A. B., Mohebbi, M., Kremer, P., Abrahams, C., Abimanyi-Ochom, J., Carter, R., Williams, J., Smith, R., Osborn, A., Hall, J., Hosseini, T., Renner, H., & Toumbourou, J. W. (2022). Evaluation of Communities That Care: Effects on municipal youth crime rates in Victoria, Australia: 2010–2019. Prevention Science, 23(1), 24–35. https://doi.org/10.1007/s11121-021-01297-6
Steketee, M., Oesterle, S., Jonkman, H., Hawkins, J. D., Haggerty, K. P., & Aussems, C. (2013). Transforming prevention systems in the United States and the Netherlands using Communities That Care. European Journal on Criminal Policy and Research, 19(2), 99–116. https://doi.org/10.1007/s10610-012-9194-y
Toumbourou, J. W., Rowland, B., Williams, J., Smith, R., & Patton, G. C. (2019). Community intervention to prevent adolescent health behavior problems: Evaluation of Communities That Care in Australia. Health Psychology, 38(6), 536–544. https://doi.org/10.1037/hea0000735
von Holt, I., Decker, L., Ünlü, S., Walter, U., & Röding, D. (2025). Factors influencing the effectiveness of Communities That Care in Germany: A meta-analysis. European Journal of Public Health, 35(Suppl. 4), ckaf161.173. https://doi.org/10.1093/eurpub/ckaf161.173
Youth Endowment Fund. (2025). Communities That Care. YEF Toolkit. https://youthendowmentfund.org.uk/toolkit/communities-that-care/